First things first ehk siis kui mul veel saabumistuhin sees on, kirjutan kõigest mis pähe kargab. Ma ei oskagi päriselt kuskilt alustada. Kui hakkan siin mämmutama sellest kuidas Eestisse jõudsin üldse siis läheb äkki pikalt.. või siiski mitte, sest see oli juba mitu nädalat tagasi ja poole kohaga ununenud ja mul sõrmed liiguvad päris kiiresti. Iseasi kui palju te lugeda viitsite. Aga eks ma teen siis suurema vahe, teate, et sealt läheb saabumisjutt Horsensisse edasi.
Nõnda. Enne Eestisse lendu oli kuskil kolm päeva selline liblikaterünnak kõhus, et rongiga sõites ei suutnud isegi magada (3h) ja süda läks ka pahaks veits. Ma oli nii erutatud, et saan tagasi Eestisse. Ei julgenud isegi rongijaamas liftiga sõita, et äkki jään kinni vms. Kui juba rongijaama perroonil seisin, nägin pisikeses ooteruumis tuttavat nägu. See oli mu üks kursusekaaslane, kellega ma just samas klassis ei käi, aga tuttav ikkagi-kindlam koos sõita. Tema läks ka koju - Islandile. Muidu oli kõik hästi, kuid rongike jäi natuke hiljaks ja ka lennuki väljumine ja saabumine Eestisse lükkus ilmselt ilmaolude tõttu mingi paarkümmend minutit edasi. Estonian Airi lennukis istudes (no vb oli SAS) nägin eestikeelseid silte ja kuulsin stjuardesse eesti keeles rääkimas. Ohh, küll ma olin õnnelik. Ootasin siis oma katkist kohvrit, mis oli veelgi rohkem katki läinud ning suundusin linna poole. Lennujaama tuli mulle Siret vastu, oli tema sünnipäev ja me tähistasime seda kiire Hesburgeriga. Kui bussiga sõitsime siis nägin mingit jänesemütsi kellelgi peas ja küsisin Sireti käest nagu näeks ufot, et mis seeee veel on. Ja tuleb välja, et see on meie maal mingi kõva trend:D. ok, see selleks. Siis emme helistas Innarile, kellega sain maja ette ja olingi kodus - surmväsinud, kuid siiski veel jalul. Laurake oli meie juures, ta nii suureks kasvanud ja niiiiii nunnnu!
Siis Kodumaal olles veetsin niisama sõpradega aega, ilmselgelt pole mul vaja sellest siia kirjutada. Vb mõnest naistekätšist vms, kuid siis hiljem (ehk siis never).
Aga Horsensisse saabumine läks küll suht ludinal. Muidugi oli lausa piin kodust ära tulla ja need lumevallid seljataha jätta. 3. jaanuar 13.30 väljus buss Tallinna poole. Keegi portugallane lendas norrasse ja ma siis aitasin teda ka, et kus on lennujaam, kuigi seda on suht võimatu mitte märgata. Tuli välja, et ta läheb sama lennu peale ka. Okei, see savi kaks. Niisiis käisin lennujaamas ringi ostsin endale zen kõnekat ja vahetasin valuutat, mitte EUROdeks vaid Kroonideks, Taani kroonideks. Isiklikku Eurot pole ma veel omanudki ja kui ma ükskord kolme aasta pärast (või varem) tagasi tulen, siis hakkan asju taani kroonidesse ümber kalkuleerima.
Liikusin ootesaali tegin natuke miskit kasulikku ja kirjutasin portfoliot, kuid siis nägin lennukit, millega sõitma pidin. Jälgisin seal ümber toimuvat- puhastusteenindajad, sky cafe ja palju muud. Siis hakati pagasit viskama lennukisse. Jälgisin seda noormeest, et kuidas ta seal pillub neid ja mõtlesin "no vot, on ikka tore EESTI noormees", sest ta ei pildunud neid kohvreid nagu Kopenhaageni lennujaamas... Noh niiviisi nagu ta nimelt tahaks kahju teha, sest see Kopenhaageni-kutt pildus neid nii kõrgelt, selle asemel, et oma käed sirgu lasta, et tal mugavam oleks... Aga tagasi mu mõtiskluse juurde. Mulle meenus, et üks tuttav Martin ka töötab vist kuskil Estonian Airis. Mäletan mingit pilti FB-s, kus oli huvi küsida, et miks tal selline kostüüm (nagu kohvripoistel:)) seljas on, kuid tookord jätsin selle tegemata.
Aga enne, kui lennukisse astusin, tuli minu juurde Diana, kes läks ka sama lennuga, aga tema teekond jätkus Inglismaa suunas. Lennukis siis pakuti jälle suupistekest ja kohvi ja niisama lugesin lehte. Siis kuulsin, kuidas piloot ütles, et Kopenhaagenis on udu ja me ei saa maanduda, vb maandume kuskil mujal.. Malmö ja mingi oli veel. Need vist Horsensile lähemal ja no, pole paha. Kütust jätkus veel 2,5 tunniks:). Järgmine informatsioon pidi tulema 15 minuti pärast, kuid juba 10 min hiljem alustasime maandumist Kopenhaagenisse. Siis kõndisin portugallasega koos pagasi järgi. Portugallasele tuli meelde, et tema üldse ei peagi ju pagasit võtma, ta läheb edasi ja nii jäin ma siis üksi. Ootasin pagasit, vaatan, et üks tuleb täpselt nagu minu kohver, aga kuidagi nagu väiksem oleks või noh kokku pressitud ja määänesugune kollane-punane "turvavöö" on peal. Siis üritasin kiirelt lugeda, kelle nimeline kohver on, kuid seda ma ei näinud. Nägin mingit kirja, kuid ei jõudnud lugeda, mis seal kirjas oli. Arvasin, et see pole minu kohver, mul ei olnud midagi ümber seal ja siis mõtlesin, et ohooo, äkki leiti mu kohvrist midagi või miski on katki ja pael koos "remargiga" on pandud külge. Jooksin siis kohvrikesele järgi ja uurin silti:"Turvalist reisi soovib Martin)" OHSA POISSS. See oli minu jaoks nii tore üllatus, et kõndisin ülejäänud tee rongipileti kassani tobe irvitus näos:D.
Kui olin jõudnud piletikassade juurde nägin tuttavat seljakotti ja teretore, ooligi tuttav Pencho. Sain temaga sama rongi peale ja jälle ei pidanud päris üksi olema. Kuna und otseselt ei olnud otsustasin terve te sisustada filmiga "Seks ja linn 2". Saabusime rongijaama, lohistasin kohvri koju, tuppa, ja uurisin, kas pudelikesed on terved, kas vorstikesed on alles jne.
Vast ei jäänud midagi olulist kahe silma vahele.
A see on ka kurb, et siin lund ei ole ja mul oli rongijaamast väljudes paha tunne, aga kui jõudsin oma Taani koju, siis läks meel paremaks, vaatasin oma kohvrit ja sildikest ja tuli kohe väga hea tuju.
Homme siis kooli ka veel paariks tunniks ja siis saab asjad korralikult lahti pakkida või linna soodukaid ründama minna.
Aitäh lugemast!
No comments:
Post a Comment