Kuidas üks noor naine riietust valib

Nagu mõned juba teavad, astun homsest ka Eesti tööturule asjatama. Kes, mis, kus polegi siinkohal nii oluline, aga millest mina tahaks jutustada on mõningad asjad, mis mulle kui algajale pähe tulevad. Piirdun sel korral kõigest riietusega. Siinkohal on võimalik korralikult naiste kombel "üle mõelda".

Ilmselt torkab kõigile esimese asjana pähe see, et kontoris peaks ikka olema kontorirotilaadne riietus. Nii olgu, selline smart casual kuni offical, normaalne. Esimesel päeval ei tahaks rõivaste pärast ebamugavust tunda, sest kindlasti on miljon muud asja, mis kohutavalt awkward on. Selge, midagi natuke formaalset aga samas mugavat... Scrollid kuskil sotsiaalmeedias või otsid netist inspiratsiooni, samal ajal mõeldes, mis endal kapis head on.
Üldidee on juba päris selge, aga võimalusi on ikka veel tuhat. Nii, välistame esimese päeva puhul teksad. Mingid teist sorti püksid... kõik ikka suht kitsa lõikega... ahaa, siis on need õhukesed püksid, mis vera modast kunagi soetatud sai. Siin juba järgmine mõte katkestab, et ma ei tea ju millised toolid neil on ja kui soe seal neil on, ehk siis ma kardan, et kui ma pikalt kuhugile istuma jään, siis äkki tõusen toolilt ja minust jääb maha õrn-udune tagumikujälg... Ei taha seda piinlikkust. Niiet ikka natuke paksemast materjalist püksid jäävad.
Kindlasti ei tohiks ka pikki saapaid panna, nendes haudun ju ära. Aga mis siis panna... ketsid? Kontsi ei tahaks ka panna, sest ehitusalasel ametil tuleb päeva jooksul kõike ette ja kontsades ehitusplatsil kõndides jääb väga ebaprofessionaalne mulje. No ilmselt esimesel päeval küll ei lähe muda sisse mässama, aga mine tea. Oeh, peab vaatama, mis kapis on, ega ei mäleta eriti.
Õnneks või kahjuks pole ma ka mingi õbluke neiu, kes ongi nagu riidepuu, millel kõik seljas hästi ripub. Niiet mingeid kitsaid ja pitsitavaid pluusesid küll ei tohi panna. Kindlasti mitte ka mingeid pool läbipaistvaid. Kohatu esimeseks päevaks, ma leian. Hoolimata sellest, et mul pole mingit silmapaistvat büsti, hoidun ma siiski pluusidest, millel avar dekoltee. Kuna ma ei tea, kuidas seal kontoris päev otsa olla on, siis peaks ikka mingi jaki või kampsiku variant olema, et kui hakkab palav saan pealt ära võtta või vastupidi.
Ehete suhtes peab ka jääma väga praktiliseks. Tahaks küll ehk minigit pikka kaelakeed panna, need muudavad kogu outfiti hoopis ägedamaks, aga kuna need tihtipeale ka kolisevad, siis ei ole mul mõttekas mingeid lehmakellasid külge panna. Muidu kõnnin kontoris ringi nii, et kõik pilgud käivad mul järel.
Nii, ja mis mul siis üle jääb, mingid paksemast materjalist püksid ikka, mõnus veniv või lai pluuse või top, mingi jakike pluuse peale või siis kampsik topi peale ja ilmselt siis ilma mingisuguste kolisevate kaelakeedeta.
Olgu, asun siis oma sahtlitesse ja kappidesse tuhlama.

Kõike head

Üks imelik päev

Kõigepealt algas kõk sellega, et mul ei olnud üleüldse mingit plaani, kuidas oma päeva enne tööelminekut sisustada. Otsustasin siis trenni minna, seal oli isu joosta, ja nagu mõned äkki mu Facebookist juba lugenud on, siis ma suutsin lihtsalt tuima koha pealt jooksulindil täigea käna käia. Lihtsalt niisama... võib-olla mingi kondinõrkus vms. Kõigepealt kukkusin kuidagi põlvili ja kuna ma ei tahtnud oma treeningut päris katkestada, siis stopp-nuppu ei vajutanud ja lint keris edasi, nii et ma siis selle lindiga koos pmts libisesin vastu seina :)... See oli nii naljaks, mul olid veel kõrvaklapid peas, võtsin korra ära, siis inimesed ümberringi küsisid, kas kõik ok.. ma selle peale ainult: "Yeps!", panin lindil kiirust juurde ja jooksin jälle edasi... :)

Pärast trenni läksin poodi, vaja ju LIHHHHAAAA!!! Seal oli kassas minu ees üks memmeke, kes võttis endale saia, aga kotti ei näinud saiale, siis aitasin teda sellega kõigepealt, siis kui me mõlemad maksnud olime ja asju pakkisime, nägin, et ta jättis mingi võipaki maha... Ta oli kõigest paari meetri kaugusel, niiet viisin siis selle talle ruttu, tema jälle tänas. Läksin tagasi oma asjade juurde ja siis avastain, et olin selle võipaki võtnud tema rahakoti pealt (ehk siis see oli ka veel seal, ma lihtsalt ei märganud enne) ja jooksin siis uuesti tädikesele järgi. Tädike tänas siis veel ja ütles "Nu skal jeg blive hjemme!"

Läksin koju, mõtlesin, et panen pesumasina laulma all keldris, hea 2 masinatäit jõuaks ära pesta enne tööd... Esimene masinatäis sees, majandasin niisama kodus alguses ja siis meenus, et üks dok vaja sisse skännida ja ära saata. Raamatukogus läks majandamisega veits kauem, kui plaanisin, aga jõudsin ikka oma pesumasinat ümbes 4-5 mintsa hiljem tühjendama, kui see valmis sai, teine masinatäis kaasas. AGA, üks naabritest oli seal, ütles: "Oih, sinu pesu oli või? Ma võtsin välja, panin sinna kõrvale..." KURADI AJUDOONOR. Mul oli mingi kaks tundi ja peale veel aega pesu pesta. Kõik oli läbimõeldud, et panen selle teise masinatäie pikemaks ajaks ja siis saan samal ajal korterit vaatama minna, mis oli kokku lepitud paar päeva tagasi.

Aga noh, mis seal ikka, võtsin oma väljatõestetud pesu, läksin minema ja kirjutasin facebooki kommuuni, pooltigeda sõnumi, et ärgem võtke pesu välja, kui veel terveks masinatäieks aega on. ...ning läksin siis korterit vaatama. Aga endal oli selline tunne sees, et üks fucking imelik päev on. Korter oli muidugi suht wonderful, ilmselt läheb kaubaks, uurib veel paari asja ja küll siis millalgi tuleb mõni update selle kohta ka.

Aga jätkame siis selle imeliku päevaga... Kuna algus oli selline poolkahtlane, siis mõtlesin, et ei tea mis veel tööl toimuma hakkab.
Tööle jõudes seletati mulle kohe, et masin on natuke tuksis... Ma mõtlesin kohe, et selge, see ongi siis see, millega ma nüüd dealima pean... Aga ei... Asi läks veel naljakamaks. Mingi 10 mintsa hiljem tuli teine nõudepesija tööle ja vaatab mulle nõutult otsa, küsides: "What are you doing here!" Pöördume siis mõlemad graafiku poole ja suure kajaka saatel saan aru, et ma tulin lihtsalt tööle puht selle pärast, et ma arvasin, et minu päev on, aga tegelikul toli tolle teise... Kuna korduvalt masin korke välja pildus, siis mõtlesin, et las ta oootab veits, äkki meil tuleb oldschool dishwashing teha. Õnneks nii hullult asi ei läinud, niiet päev piirdus kõigest eelnimetatud juhtumitega...

Halenaljakas päev lihtsal, eriti see jooksulindil kägarasse käimine :). Avastasin kusjuures, et kui iga asja peale südamest naerda, siis libiseb töö käes kiiremini ja hea enesetune on kogu aeg! Niiet võtke kõik naeratusega vastu!

Olge tublid!
Tsao!

Olukorruga kurssi

Suht hale on igat postitust samamoodi alustada... Altså, I mean "long time, no see, pole pikka aega kirjutanud", aga pole miskit teha. Viimasest postitusest aasta ja 5 kuud möödas, aga ehk nüüd, kui mul ÄKKI on natukene rohkem aega ("oioi, põnev, kust tal nüüd järsku see aeg tekkis", jah?), hakkan rohkem kirjutama.

Ma kardan, et see postitus tuleb natuke liiga pikk ja veniv, niiet ma jaotan selle suuremateks lõikudeks, on kergem jälgida ka neil, kes ainult mõnest üksikasjast huvitatud on.

Oh, one more thing for people who don't understand estonian, those of you who think that this might be something interesting, should write to Margot and ask, then don't... because most likely you can just call and meet up with me (because you are in DK, if not, then.. well, you probably shouldn't care anyway :D:D)

1. Palju aega mööda läinud - mis toimunud on
2. Häda ja viletsus ehk miks Mammu rahul pole oma eksamiga
3. See magus küsimus "MIS NÜÜD?"

Loomulikult ei asu ma kohe selle kõige huvitavama asja kallale, mille kohta nii paljud aina pärivad (ja miks ma üldse otsustasin, et pean blogi kirjutama, on lihtsam jagada kõigiga). Loomulikult olen ma õnneliku, et nii paljud mu tegemiste ja toimetuste vastu huvi tunnevad, aga mõelge nüüd kui kurnav on pmts ühele samale küsimusele kogu aeg vastata, seda enam, kui asja-ajamist on niigi kahe käe jaoks palju :)

1. Ehk siis 1,5 peaaegu möödas viimasest postituses, wooow, see ju väga pikk aega, nii palju on juhtunud ja toimunud. Ega ma ei hakka siin nüüd kokkuvõtet ka tegema, olete ju enavähem kursis kõigega niikuinii ja kes ei ole, siis... polegi ehk oluline. Kõik oli enamvähem sama , mis muidu varemgi - kool - töö - taani keel, natuke eraelu, eredamad hetked ehk mainin ikka eraldi ära.
Põhimõtteliselt jäi jutt pooleli suvekursustest, kust edasi nagu esialgu ei meenugi miskit suurejuunelist, aga esimene tõeline südamevalu, ettekandjaks "edutamine" ja taani keele kursuste lõpetamised on ehk need, mis mainida tasub. 2013 veebruaris kolisin ka omaette korterisse mingi soodne värk, kuks-muks. Aga nende asjadega on igaüks kursis täpselt niipalju, kui peab, niiet pole miskit enam jorutada...

2. Viimase pooleteise aasta sisse jääb ka siis see kõige hiljutisem ja tähtsaim sündmus: ülikooli lõpetamine!
Kiire ülevaade sellest viimasest semestrist pärast praktikat:
Praks sai läbi, suvepuhkus kohe otsa, mõnusmõnus. Siis kui taas kool algas, ei olnud pärast "päris maailmas" töötamist üldse isu teeselda mingit oma firmat vms (no kooli jaoks), et siis igasuguseid dokumente koostada. Kuna ma oktoobri kuus ettekandjana samas cafe's alustasin, siis õnnestus seal ka suht palju lisavahetusi saada, niiet töötasin nagu hobune. Lisaks sellele olin ma suvel trennifanaatikuks hakanud, ja tahtsin ikka iga päev käia. Kui siis need tunnid, mis kõigele muule, kui koolile, kulusid, kokku liita, võite arvestada, et väga palju aega just ei olnud. Eriti kui organism ja aju tahab vahepeal lihtsalt olla. Trenn oli selline mõnus puhkus, aga päris logelemiseks polnud ju aega. Aga ega universum tühja kohta ei kannata (sorry, J/jumal on siuke veel umbmäärasem asi, mida ma ei tihka kasutada), niiet selle aja pidin ka kuskilt leidma ja loomulikult tuli see õppimise arvelt... See nn käima-minemise-aeg hommikuti. Pmts mul oli nagu rutiin. Hommikul trenn, siis kool, siis töö, või kodu, kus oli siis vaevalt aega igasuguseid koduseid töid teha jne.
Noh, tegelikult alguses ma kuidagi ikka sain oma uurimustöö korralikult tehtud, kuigi kokkuvõtet kirjutasin ikka kella viieni hommikul, mis muidugi ka siis hinde alla kiskus. Aga ma oleks tahtnud kohe alguses projekti kallale asuda ja siis millalgi seda uurimustööd teha ja niiviisi, et ei-ole-tuju esialgu üheks ja pärast teiseks, mul kokkuvõttes asi pekki läkski... Mis asi? Projekt ma mõtlen. Sest uurimustöö, nagu ennist mainisin juba, sain lõpuks väga vastumeelselt kirjutatud (kuigi teema on põnev ja mulle meeldib ja nüüd võiks veel uurida). No ja lõpuks saigi mul see ei-ole-tuju ja vastutahtmist maht otsa ja ei suutnud kuidagi projektiga alustada + mul oli ju võimalus ennast ettekandjana tõestada. Aa, aga kah asi see ettekandja, eksole... Me kõik oleme korra proovinud... Ei no, aga pmts vahet pole, ma oleks võinud mingi admin või juhataja või kes iganes muu ka olla, aga taani keelt sain rakendada ja mulle tähendab selline tööandja usaldus väga palju.. I mean, I am not perfect in Danish... Ja kui nüüd juba seletamiseks läks, siis 7 semester koosnes 10 ainepunkti-mahulisest uurimustööst ja 20 ainepunkti-mahulisest projektist.
Edasi siis veeeeel projektist: materjal oli kaka, mina olin laisk, sest ülejäänud asjadest mu elus olin rakkes nagu tööhobune... Taani keele lõpetamine oli ju ka, lõpetamisele eelnevad ju üldjuhul ka eksamid, niiet võite arvata, et meil õppejõud pushis ka ikka veits. Ehk siis nende pikkade vabandustega tahtsin öelda seda, et eksam läks nii halvasti, et mitte keegi ei usuks, et MINA üldse midagi nii nässu võin keerata!!! Aga poogen 3000, ma olen nüüd bakalaureuse kraadiga ehituskonstruktor ja -juht pmts. Jah! Teil on õigus, ma peaks oma tiitli ka eesti keeles selgeks tegema endale. Tegelikult see on vist nagu rohkem rakenduslik kõrgharidus, sest mul oli praks ka pool aastat, aga eks seda veel uurib, kui kellelgi väga vaja on. Diplomil ülteb Bachelor lihtsalt.
Ma tahan veel lisada, et õps ise ka ültes, et ma tean, kui tubli ja töökas sa oled, aga lihtsalt palju asju on puudu. Kusjuures ma sain oma EKSAMIL teada, et need asjad, mis puudu olid, on sellele mankile nii tähtsad... Oleks ma varem teadnud, oleks oma unetud ööd teisiti prioritiseerinud!

3. Ja nüüd siis see kõige magusam... "Hvad så?! Oled valmis omadega, MIS EDASI?"
Kui nüüd päris aus olla, siis ma ei ole teile eraldi sellepärast vastanud, et te tegelikult kõik teate neid üldised plaane täpselt sama palju kui mina. Üldjoontes on asi lihtne: jään mingiks ajaks Taani, proovin miskit huvitavat tööotsa leida. Kui õnnestub, siis jään natuke pikemaks, kui ei õnnestu, siis jään nii kauaks, kui tunnen, et asjad on omadega joones ja võin Eestisse tulla.
Kuna ma olen nüüd aastakese siin Ungdomsbolig'is elanud, siis selle reeglite kohaselt pean kolme kuu jooksul pärast lõpetamist välja kolima. Mulle küll tundub, et ega keegi ei kontrolli, aga hetkel tundub lihtsalt kõige targem seda asja mitte torkida ja vaikselt korterit otsida. Seda enam, et Sirjel on ka elamispinda vaja, ta ka mõtleb veel natukeseks jääda ja heaoluriigi hüvesid nautida (no nagu minagi ;)). Me siis mõtlesime, et paneks taaskord sokid ühte sahtlisse ja otsiks mingi lõbusa korteri kahe peale. Oleme vaatamas käinud mõnda, üks oli megaaa, selline et minusugusel rotinärakal oleks kahju seal elada ja peaaegu et raha tuulde visata nii kenas korteris, aga teised olid sellised, kus me mõtlesime, et "lubame endale ikka natuke rohkem". Anyways, see on üldsegi meie endi business ja miljonid erinevad faktorid mängivad rolli.
Aga olgu teil siis nüüd süda rahul, et mul läheb kõik okeilt. Töötukassa kannab minu eest ilmselt senikaua ilusti hoolt, kui miskit leian, Dollysse jään veel edasi, seal lihtsalt tore ja head inimesed.

Olgu siis, pean nüüd vaikselt CV-d kohendama ja töökuulutustele vastama! Äkki siis õnnestub veel tööle ka saada! Kui teil mingid küsimused tekivad, mida siit välja lugeda ei saa, siis võite ikka kirjutada, ma olen lihtsalt aru saanud, et see "How do you do" smalltalk mulle lihtsalt ei istu. Küsige parem, et miks minu arvates Edgar Savisaar pole trennis käima hakanud või kunas te mulle külla saate tulla ;).

Alati teie
Bachelor of Architectural Technology and Constructing Management
Bygningskonstruktør MAK
Margot Perekonnanimi
P.S. kirjavigade eest vastutab Margoti laiskus seda jampsi uuesti läbi lugeda (ma ju tean ise ka, et ma muudkui jorutan ja ega pole just väga põnev lugeda + me Sirjega ei suuda oma vapustavat eesti keelt ära imestada vahepeal ;))

Kiss, kiss!

Hellooo!

Hellooouuu!
God knows millal ma viimati siia kirjutasin. Mul pole tahtmist ja viitsimist praegu oma portfoliot looma hakata niiet kulutan aega millelegi muule. Blogi kirjutamine tundub olevat suhteliselt OK viis. Ma kiirelt loetlen siis tähtsamad sündmused üles.
Ma muidugi ei mäleta, millal see viimane sissekanne kirjutatud sai, aga ma alustan lihtsalt kuskilt pihta.
Kui Taanimaale tagasi jõudsin, siis mingi aeg algas meil suvekool, mis iseenesest oli suht sisutu, aga 5 ECTS käes. Tutvusin ka mõne uue inimiesega. ERITI üks neist :) Ei tihka siia kirjutadagi, kui tore noormees mulle seal silma jäi:). Eks see on suletud ringis teada juba, niiet vahet pole.
Koolis alustasin "contractor line"is edukalt kalkuleerimist. Nii edukas see ei olnud, kui lootsin, aga noh, käib kah.
Kukkusin rattaga haledalt, põlv ja käsi suht haledalt katki, küünarnukk ja puus sinine. Püksid lõhki, ja toreda noormehe jakk ka suht kannatas.
Otsustasin ujumas käima hakata, soetasin juba kolme kuu piletigi.

Loodan, et teil kõik hästi, meil vihma sajab kogu aeg, kooliga kiire, taani keele tunnid on tüütud ja tööl ei taha käia:D.

Tagasi tsivilisatsioonis

Päris palju aega on ikka viimasest blogist möödas. Ma ei teagi, kuidas nii on läinud, et mul nii vähe aega on kogu aeg. Nüüüd saan natuke tšillida ikka, sest suvi on käes.

Ma siin olen jälle kümnest tuhandest asjast mõelnud jne, aga ega ma ju ei mäleta ja pole kirja ka kuhugile pannud. Aga eks ma kuskilt alustan millegagi.

Mai kuus Eestis veedetud aeg oli imeline. Oli korralikult majandamist. Esialgu oli mul muidugi kõva plaan õppida ka Eestis olles, sest me olime grupiga natuke maha jäämas graafikust, aga tegelikkuses ei jõudnud midagi teha. Aeg oli nii kenasti sisustatud. Mõned nädalad hiljem, ostsin jjuba uusi pileteid, et suvel tagasi tulla. Sain Cherry.ee-st voucherid väga odavalt. Joppas mul. Just plaansingi juuli kuus Eestisse tulla. Daria, see teine nõudepesija, lõpetas nüüd 7. semestri ehk siis ta peaks pmts ära minema ja ma vahepeal ikka küsisin, kas ta on miskit otsustanud, et mis edasi plaanib teha jne, aga ta ei osanud miskit kosta. Ma siis nagu ise oma loogika järgi mõtlesin, et ilmselt tahab ta siin veel viimased kuud täiega tööd teha, et  ma saaks siis pikalt Eestis olla. Nüüd tean, et ta plaani alles augustis või hiljemalt septembris lahkuda. Aga õnneks saan mina ikkagi tulla Juuli kuus lausa kolmeks nädalaks Eestisse. Ja lendan nagu boss! Kopenhaagenist Tallinnasse ja Sealt Tartusse, Tagasi liigun ka Tartust-Tallinnasse ja siis CPH-sse. Kui Taanist tulen, siis on mõned tunnid aega, et Tallinnas chillida ja seal igasuguste suslikutega kokku saada. Kui Eestist jälle Taani poole liigun, siis on käib asi suht kiiresti. Kohe pean järgmise lennu peale jõudma!:D
Ausalt öeldes ei viitsi ma praegu eriti kirjutada. See blogimine pole ikka minu jaoks. Vahepeal on hea küll miskit kirja panna, aga mitte pidevalt.

Aga eks ma siis ikka miskit natuke sokin, kui juba pihta hakkasin. Mul oli plaan Eestis olles endale uued prillid osta, aga kuna ei olnud mahti otsima minna kuhugile, siis jäi see tegemata. No ja siis ühel vahval nädalavahetusel murdsin oma prillid pooleks.
Siis sellel semestril oli mul probleeme revitiga. Koguaeg see sitt crashis. Vista tuleks seaduslikult ära keelata. See viib inimesed hauda. Mu närvid olid poole kohaga juba nulli nühitud! Siis läks mul veel lõppude lõpuks läpakakott katki. Hiir on ka otsi andmas. Ratta vahetasin õnneks välja, aga see, kes selle sai, kurtis juba, et kumm on lõhki jälle.

Aga jah, uue ratta ostsin Romani käest. See on korviga ja siuke mõnus naistekas. Mulle, kui suurele kihutajale vb mitte just kõige sobilikum, kuna sellel on ainult 3 käiku, aga käib kah, mulle väga meeldib. Siis ostsin endale veel digika ka. Aitab jamast. Mina olen pildistamisaparaadiga kokku loodud. Tahan ju kõik meeleolukad momendid salvestada ja siis kunagi jälle vaadata neid.Salvestamise jaoks ostsin veel kõvaketta ka, siis ei ole mu loll läpakas piltidest üle koormatud. Oli küll plaan, et ei kuluta siin Taanis raha, sest Eestis on sitaks ilusat kaupa, aga sitta sellega, siin ka ikka vahepeal joppab. Täna sain endale teise paari saapaid, mis mul juba olemas on, aga teist tooni, mis mu tagiga väga hästi kokku läheb.

Ooh, ja nüüd olen tõesti nagu tagasi tsivilisatsioonis. Eile, pärast eksamit, mitmed helistasid, skype'is muutusid kõik aktiivseks, facebook oli ka igasuguseid suslikuid täis. Sain isegi pisikesele peole minna:) Tore oli.
Hommikul sain korralikult magada ka!

See, mis viimased kolm või rohkemgi nädalat enne eksamit toimus oli lausa kohutav. Inimesed elasid koolis. Üks kursavend võttis isegi hambaharja ja -pasta kaasa. Nii mõnigi ei olnud paar päeva kodus käinud. Mina olin lihtsalt väga kaua koolis, aga mingi 5 tunniks koju magama tahtsin ikka tulla. Ma ei oleks koolis nendes kott-toolides rahulikult välja puhata saanud. Kokkuvõttes mingi 6 - 8 inimest pmts veetsid öid koolis. Ja ainult meie klassis selline teema. Teised 2 klassi lõpetasid nädal varem eksamitega ja nendel oli päris okei kõik.
Me oleme rääkinud klassikatega, et see ilmselt meie klassijuhataja süü. Loll arhitektist blondiin ainult. Plaanime dekaanile kirja kirjutada, et tuleks miskit ette võtta tema suhtes. 4. semestri õpsiks ta küll ei kõlba.

Vähemalt sai see semester läbi. Praegu on küll siuke tülgastus, et ei taha ühtegi projekti näha enam. Kopp niivõrd ees. Õnneks saan varsti Eestisse puhkama!

Päikest teile! Võõi tegelikult oleks meile siia vaja!

Kuidagi vähe tekib selliseid auke mu igapäevaelus, et oleks hea aeg blogi kirjutamiseks. ma vahepeal ikka mõtlen igasuguseid mõtteit ja mõistan, et need tuleks kõik kirja panna, niiet mul on nüüd desktopil üks dokument igasugu jampsiga. Mõni asi pole üldse oluline, aga lihtsalt, nagu memo.
Kui ma üldjuhul väldin blogides teistest inimestest rääkimisest (mõtlen just nagu suuremal määral, üldjuhul tiirleb asi ikka minu ümber, noh nüüd ka, aga kama, kriitika on fine. Asi on mu taonaabris, tüdruk kellega ma koos elan. Ma olen lihtsalt ta olemust kuidagi lausa vihkama hakanud. Mulle ei meeldi öelda "Ma vihkan2 kuna see on üks suur äärmus, kuid seekord tunnen, et võib. Ma ei vihka teda ennast, vaid ta olemust. See on erinev, ma ei tea, kuidas seda täpselt mõistetavaks seletada, aga kuidagi nii, et muidu olen ma võimeline temaga rääkima ja kõik on okei, aga mõni hetk või tema käitumine või zestid on lihtsalt liiast.
Kui alustada päris algusest, siis oli ta minu arvates lihtsalt selline fake ja kuidagi imelik, aga selline ta lihtsalt on. Ta on lapsiku käitumisega... Just halvas mõttes. Vingumine on üks jubedamaid asju (ma tean, et ma vingun ka kohutavalt palju, aga lihtsalt nõudlikkusest), tema vingub siukse siga-aia-vahel häälega, et miiiiiks ja mina tahan ja mina tahan. Aaaaah! Kohutav. Ma ei saa aru, kuidas tal üldse kutt saab olla. Muidugi päris paljud näevad, et ta kasutab seda kutti ära. Aga võib-olla pole asi nii hull ja selline pilk on ainult meil, kõrvalt vaatajatel. Okei,   mida aeg edasi, seda vastikumaks ta muutus, sest alguses ta vähemalt koristas tolmuimejagagi ja viis prügi välja, aga nüüd ma ainult jooksengi selle prügiga kogu aeg. Viimased kuu aega või rohkemgi, pole ta lillegi liigutanud. Ei, valetan, oma lille ta ikka kastab vahepeal. Ma saan aru küll, et inimene unustab vahepeal, mina ka unustan, aga ma võtan siis midagi ette. Üritan endale teadvustada, et ma unustan ja sunnin end meeles pidama. Õnnestub enamik kordadel. WC-poti küürimisest pole ta ilmselgelt miskit kuulnud, kuigi ise viskab oma konisid sinna kogu aeg, mis on kõige suurema mstuse allikaks! Ma olen talle vähemalt nõude pesemise kohta märkuse teinud ja noh, sellega saab ta nüüd lõpuks hakkama. Enamvähem, sest ta suht ainult loputab, sööb müslit, loputab kausi vee all ära, aga paraku jäävad ikka väikesed osakesed kausi külge. Kui ma veel ühe korra avastan miskit sellist, siis ma annan talle kausi kätte, et näidata, kui palju inimese silm nägemata jätab. Pesu pesen ka kogu aeg mina, aga see pole nii suur probleem.
Mul on kohe vajadus uut lõiku alustada, muidu muutub see suur halamise ja ohkimise lõik liiga pikaks, sest tõesti, ma ei oska ta kohta midagi head öelda. Peale selle, et ta selline laiskuseuss on, ei saa teda vist ka eriti usaldada või elan ma Bermuda kolmnurgas. Asjad kaovad iseenesest. Kõige pealt raha, ja mitte vähe, sellest ma rääkisin temaga ja arvasin lõpuks, et ise panin ära kuhugile ja siis viskasin ära vms. Siis kadus seelik, siis veel üks t-särk. Aga T-särk võib veel kuskil olla, pole suurt otsingut teinud, sest suht kama sellest. Nii, aga millega ta mulle vahele jäi nüüd hiljuti, oli minu lõhna kasutamine. Ostsin endale mõned nädalad tagasi Lady Millioni lõhna, mis on lihtsalt imehea, imetillukeses pudelikeses ja ikka suht kallis ja veel parfüüm. Noh, mõni ime siis, et kallis. Ühel koolipäeval kutsus mind endale appi mingit taanikeelset asja tõlkima ja siis ma tundsin enda parfüümi, küsisin, et kasutasid minu lõhna, vastuseks loomulikult "EI". No milleks valetada, kui sa juba oled vahele jääänud. Ma ikka tagant järgi targutan, et oleks pidanud siis küsima, et oh, mis lõhna sa siis kasutad, mis on täpselt minu oma sarnane, äkki on odavam, ostan endale ka. Selle asja juures on põhiidu selles, et lõhnad on minu toas! Miks on tal salaja vaja minu tuppa ronida. Ja usalda siis sellist. Muidu oleks ju  nii, et noh, kui sulle su toanaaber ei meeldi, siis hängi kuskil ringi, aga kus sa saad, kui see seda aega ära kasutab ja vb su asjades sobrab. Võib-olla ma teen oma ennatlike järeldustega talle liiga siin praegu, kõik on võimalik, aga minule piisab nendest pisiasjadest, milles ma kindel olen. VÄRDJAS selline! Tõesti. Ma ei taha temaga enam elada. Ma ilmselt ootan kuni viimne piisk karikasse langeb ja sõiman tal näo täis. Ilmselt pärast seda on mul kohutavad süümekad, aga mis teha. Ma juba mainisin talle, et mulle ei meeldi, et võtab külmkapist asju mis mina ostan, aga ise ei osta nagu mitte midagi. Ma olen nagu fain sheerimisega, kui tema ka miskit ostaks. See olukord on nagu paranenud. Ma ei taha olla kogu aeg mingi bitch ja aina viriseda, et nii ja naa, aga mul on õigus seda teha. Tahaks üksinda elada. Ma lihtsalt naudin seda aega, kuiteda pole. Muidu mulle üldjuhul ikka meeldib inimeste keskel olla, aga omaette aeg kulub ära ja kui teda pole, saan end vabalt tunda. Muusikat kuulata, ilma et kellgi filmivaatamisele vahele segaks. No, ta ainult vahibki neid. Oeh. Jubejubejube. Mul on kahju neist inimestest, kes temaga samas grupis peavad olema. Ta teeb küll oma töö ära, aga temaga on raske rääkida, nagu üks tema praegustest grupiliikmetest ütles. Mul on raske temaga isegi ühes klassis olla.

Jätkame nüüd teistel nootidel. RATAS. See on ka mulle saatanaks kaela pandud. Ma vahepeal mõtlen, et minu ja mu rattaga juhtuvad need intsidendid just sellepärast, et ma saadan universumile halba energiat välja (pean silmas oma toanaabri kirumist) ja universum siis peegeldab mulle vastu selle. Kõigepealt rattalukuvõti murdus luku sisse ära, nüüd hiljuti parandasin esikummi, läks vaevalt paar päeva mõõda, kui lihtsalt niisama tagumine ratas hakkas vastu porilauda käima. Olin siis sellest teadlik, käisin jala koolis reedel, et ikka kindlalt rattaga tööle saaks minna reedel. Hakkan siis tööle minema ja näen, et esikumm jälle tühi, no kurat, ma enam ei jõua selle sitaga mässata. Enne sed aloomulikult on mul pidurid suht läinud ja neid olen juba korduvalt puitanud. Tahan lihtsalt uut ratast. Mõtlen, kuidas küll oma "säästuprgrammi" kõik vajalikud asjad sisse mahutada. Loodan, et maksuametilt saan miskit raha ka eelneva tööaasta eest, kuid vaevalt. Puhkuseraha vist tuleb, aga see on juba säästuprogrammi teistesse valdkondadesse suunatud. Tagi tahaks ka osta, kaamerat oleks ka vaja. Head elu tahaks ka elada. Niuniuniu. Õnneks me nüüd hakkame teleka eest vähem maksma. Äkki saame ka linnavalitsusest toetust oma üüri maksmiseks. Pöidlad pihku!

Kevad on tulkul ja liblikad mu kõhus on ärkamas. Aga see on ainult piiratud publikule ja nemad on need inimesed, kes minu igapäevaeluga rohkem kursis tahavad olla:D.

Taani keeles oli jälle test. Seekord kardan, et ei saa sellest läbi. Otherwise oleks 4. moodulil. See juba oleks midagi. Vahepeal mõtlen, et peaks pooleli jätma selle taani keele õppimise, et ei saa nagu piisavalt sealt, aga samas ilma selleta, ei saa ma nagu midagi. Võtab küll mult natuke liiga palju aega ära, aga mis teha. Ma mõtlesin, et äkki kui nüüd neljandal moodulil oleks, siis äkki millalgi jätan pooleli natukeseks, aga kindlasti on veel raksem uuesti üles võtta see. Üldjuhul ma olen uhke enda üle, et siiamaani kõigega toime olen tulnud. Aina enam kuulen ka inimestelt tunnustust, et sa oled ikka nii tubli, et kõike teha jõuad. Igal inimesel ons ellist tunnustust vaja. Tuleb lihtsalt kannatlik olla. Muidugi kõigilt seda ei kuule, sest inimestel on nii palju tegemist oma iskliku eluga, aga kui every once in a while aja maha võtad,siis saad inimestega ikka suhelda ka normaalselt.
Viimasel ajal olen täheldanud, et suhtlen nii paljude erinevate inimestega ja ei tule meeldegi Eestit igatseda, mis on ülimalt poistiivne, see aga ei tähenda, et kodumaa ununeks, never! Lihtsalt palju aega kulub suhtlemisele, aga ma olen sellega rahul. Mul on siis valida, kellega kuna ringi hängin ja mida teen.

Nüüd viskan kiire pilgu eelmainitud dokumendile, kas seal on märkemeid millestki, mida mainida tahaks. Noh, miskit nagu on, aga seekord ei hakka enam rohkem kirjutada. Mina ka ei salli selliseid pikki ja lohisevaid artikleid, lugusid lugeda, niiet ma täitsa mõistan teid.

Olge tublid, (L):)

Palju, palju

aega juba möödas eelmisest postitusest ehk siis ka palju, palju asju on vahepeal juhtunud.

Alustuseks oli mul ju sünnipäev ammuammu. Kuna viimane postitus oli 21. november siis eeldan, et mul on järelikult vaja ikka paari sõnaga mainida mis toimus. Küsisin töölt nädalavahetuse vabaks, aga kuna jõulueelne periood on hullumaja seal, siispidin ikkagi mõneks tunniks tööle minema, mis natuke rikkus mu plaane, sest ma tahtsin varem valmis jõuda oma asjadega, et saaksime varem võtma hakata ja siis normaalsel ajal kluppi minna jne. Aga, mul oli siis mõned suupisted valmistatud, pizza ja siis pizza saiakesed, mida me varem Sirjega kogu aeg tegime ja siis lavažirull ja noh krõpsud ja dipikaste ka. Põhiline õhtu staar oli ikkagi bool, mis mu korralikult lõppude lõpuks maha niitis, niiet kui kluppi minekuks saapaid sidusin siis olin saamatu vingats valmis juba. Ja kluppi põhimõtteliselt nagu ei jõudnudki. NAGU sellepärast, et tegelikult jõudsin, aga keerasin kohe otsa ringi ja läksin koju tagasi. Mul ei olnud väga hea olla. Aga kluppiminejaid oli ka ainult neli koos minuga, teised olina ma juba nii purjakile jootnud, et need panid pakku juba varem:). Mitte pakki, aga pakku... jah. Kes läks koju, kes läks Sergei juurde peole... Ja miskipärast on sellises olekus kodutee üsna hägune. Aga miskit huvitavat eriti ei juhtunud. Siis oli natuke veel tavalist koolinädalat jne.

Järgmine sündmus on loomuolikult jõulud. Ostin endale oma sünnipäeval lennupiletid ära. Eelneval päeval veel uurisin erinevaid pakkumisi ja kuupäevi, et mis mulle kõige rohkem sobiks. Piletiost jäi maru hiljapeale, sest ma ikka sõltun siin sellest teisest nõudepesijast. Tema pole juba 2 aastat jõulude ajal kodus olnud niiet ta soovis väga minna, õnneks meil 24-26 töölt vabad. Aga... Ostsin piletid, emmele ütlesin, et tulen 26, nagu esialgu plaanis oli, aga siis ikka sain need õiged piletid 24. detsembriks. Sellest rääksin ainult mõnele üksikule. Plaanis oli siis üllatus teha ja jõuluõhtul sisse sadada. LÄKS ÕNNEKS! Väga rõõmus oli kõiki näha ja veel parem oli neid naeratavaid ja üllatunud nägusid näha. Jõuluks ikka ei ole miskit erilist vaja kui oma perekonda ja lähedasi.
Aastavahetus oli ka üsna tagasihoidlik. Soovisin väga Tartus olla. hullumeelne rahvamass oli raekojaplatsis, see oli ootamatu lausa. Kahjuks ei olnud miskit suuremat plaani, kui klubisse minna... Siretiga kahekesi esialgu, aga siis Maarja helistas ja kuna mul oli 4 vip-pääset, siis saime neljakesi, Viki ka, ilusti vipist sisse ja kõik oli OK. Päris tore oli.
Eestis on alati üleüldse väga hea olla, Raha kulub ainult palju, sest ega ei saa end ju tagasi hoida puhkusel olles.

No ja kui tagasi tulin Taani, oli veel 1 nädal loenguid ja hakkasid eksamid pihta. Meil on ainult 1 eksam. Vahepeal on nagu ülevaatused jms ja mõned uurimustööd ka, aga põhiliselt ikkagi 1 eksam. Ma narveerisin koos teistega, eks eksamile läksid, Tegin lausa statistika ka, kuidas läks jne. Kahe esimese klassi peale oli ainult üks 12, see on kõige kõrgem hinne, 10, mis on järgmine, said päris mitu. Lõppkokkuvõttes tuli ikka kaheteistkümneid juurde (ma ei ta kuidas eesti keeles kirjutada enam:S). Kuna meil oli väiksem klass siis võin kohe öelda, et pooled said 12. Teiste klassidega võrreldes oleks see kõigest kolmandik. Meid on 61 kokku. Aga jah, Mina sain 10. Alguses mõtlesin, et noh, 7ga olen rahul, sest teistel klassidel ei läinud nii hästi. Vbka sellepärast, et nende eksamitel oli rohkem õppejõude. Meil oli ainult 2, neil oli 3 või 5. Aga meil olid need vinskemad ja need kellel viis oli, neil oli mingi Aarhuse ülikooli õpeejõud ka, sest me vahetasime projekte nendega. Aga noh, mis ma ikka pläran, ei viitsi siin sell ekohta lätutada rohkem. Sain 10, mis on väga hea tulemus. B mingil muul skaalal. 3. semester läbi, 2 aastat veel!

Nii, nüüd siis oli mul jälle üks vaba nädalavahetus. Pärast eksameid on ju vaja natuke vabamalt võtta. Kolm klubiõhtut.

Toretore.
Aga ma kirjutaks veel oma üleüldisest arengust natuke. Ma olen viimasel ajal täheldanud ise ja ka mõned sõbrad on öelnud, et ma mõtlen liiga palju teiste inimeste peale ja enda huvid lükkan tahaplaanile. Ma tahan, et teistel oleks alati hea, aga samas vb minu soovid alati ei  ühti teiste soovidega ja siis ongi nii, et mina tunnen end võib-olla tavaliselt või isegi kehvasti, et teistel oleks hea. Niiet nüüd ma siis üritan otsuste vastuvõtmisel ikka enda soovidele enne mõelda ja siis alles teistega arvestama hakata. Aga eks me näeme, kuidas mul see õnnestub.

Praeguseks kõik, sest kell hakkab juba hilise peale tiksuma ja me pole veel õhtust söönud. Ma siis panen spagettig ja bolognese hakkama! Jällelugemiseni/kirjutamiseni. Kes tahab, võib joonistada ka!