Tahaks ennast kapsaussiks juua ja kõik kohad täis ropsida!
:D:D:D
Tegelt igale poole ei tahaks, see oleks kole!
Aga tahaks olla nagu krdi taandarenenud, hoolimatu mats!
Loll ja rikas näiteks.
Elu oleks nii ilus. Mitte millegi pärast pmst ei peaks muretsema!
Aga eiiiiiiiii! Ma ihkan teadmisi, ma ei saa, tahan kõike teada. Ja siinkohal esitage mulle siis küsimus, miks!
Sest mulle meeeldib palju teada. Mis ma selle teadmisega teen? Niikuinii kärvan ma ükskord oma teadmistega maha, aga mis siis, ma saaaaan rahuldust sellest, kui ma palju tean! Ja kui igal hingel oleks mõtteviis, et ükskord kaome me kõik niikuinii, siis milleks üldse eksisteerida? Ja mulle meeeeeeldib oma tarkusi jagada - EI, ma ei targuta, vaid just, jagan tarkusi! Sa ei pea mulle sellist pilku viskama, ma lihtsalt olen sellise kiiksuga.
Minust on loll loota, et teised inimesed ka pingutaksid sama eesmärgi nimel, mis mina. Ma mõitsan inimesi, ma mõistan meid üldjuhul väga hästi - üldjuhul, kuid mitte alati - ma ei mõista ülelaskmist!
Nii palju mõista..
Ma arvan, et ma olen hea inimene halva iseloomuga.
See tähendab, et ma pole perfektne, mis omakorda tähendab, et ma SAAN järjest paremaks! Kellegi teise jaoks on kindlasti minu hea ka tema hea.
Poole kohaga tahaks ma siia kirjutada lause, et issand, mida sa kirjutad, millest siuke möla? Aga see oleks siuke vabandus mu hetkelisele mõttelennule, mis ilmselt kohati tundub päris jabur. Jabur ma ütlen sellepärast, et see võib tunduda siukse maailma vastu halava kirjutisena, kuid ei, seda see ei ole. Ma ei salli siukseid kunstiinimesi, kes omast arust ongi suured kunstiinimesed ja usuvad, et nende suust tulnud keerulised ja minimaalse seosega laused on maailma aluseks!
Ma räägin ka peaaegu sellist juttu juba ja seda ma pelgan, see mulle ei meeldi, niiet kõige targem oleks lõpetada. Üldse on imelik, et ma vahepeal blogin, see on üks kõige mõttetum tegevus ever. Sellepärast olen ka nõme inimene, aga jälle ma mõistan meid - inimesi, kes blogivad. Mis teha, kui sul vahepeal tuleb tahtmine midagi kirjutada jamidagi nõmedat ütelda, mida keegi ei loe. Vahepeal keegi loeb, aga sellepärast, et neil on veel igavam. Sellepärast on nemad veel mõttetumad inimesed, sest nemad ei väljenda ennast vaid nad tuhlavad teiste inimeste elus. Lootes sealt miskit leida vist. Mina ka vahepeal loen - sellepärast ma jälle mõistan meid - neid, kes loevad. Vahepeal võib midagi huvtavat ka ju leida ja ringiga jõuan jälle tagasi algusesse: Leian miagi huvitavat - teadmised=rahuldus. Surnud ring, tedmised on mõnele mõttetud, kuid need pakuvad mulle rahuldust. Mulle pakub ka rahuldust teadmiste jagamine, teistele tundub see vahepeal targutamisena, targutamine on nende arvates mõttetu nagu minu jaoks ntx kunstiinimeste ohked elust enesest, mis tegelikult MINU ARVATES ei väääriks üldse mainimist, nagu minu jaoks blogimine ja nende lugemine, aga uusi asju saab teada. Inimene on siiski loomult uudishimulik.
Ma ei usalda inimesi, ma ei saa. Ma ei saa meid usaldada! Usaldada ei saa kedagi peale iseenda ja sellepärast tahan ma kõik ise ära teha, aga et kõike ise teha, on vaja teadmisi ja sellepärast pakuvadki mulle uued faktid rahuldust, sest nüüd saan ma rohkem asju teha, mul on kogemust! Aga üksinda ei jõua kõike teha, ikka pead kedagi usaldama - no millekski peaks ta ju ikka kasulik olema! Vahepeal läheb korda!
Piupaupiu Fuck you tooo!
