Kõigepealt algas kõk sellega, et mul ei olnud üleüldse mingit plaani, kuidas oma päeva enne tööelminekut sisustada. Otsustasin siis trenni minna, seal oli isu joosta, ja nagu mõned äkki mu Facebookist juba lugenud on, siis ma suutsin lihtsalt tuima koha pealt jooksulindil täigea käna käia. Lihtsalt niisama... võib-olla mingi kondinõrkus vms. Kõigepealt kukkusin kuidagi põlvili ja kuna ma ei tahtnud oma treeningut päris katkestada, siis stopp-nuppu ei vajutanud ja lint keris edasi, nii et ma siis selle lindiga koos pmts libisesin vastu seina :)... See oli nii naljaks, mul olid veel kõrvaklapid peas, võtsin korra ära, siis inimesed ümberringi küsisid, kas kõik ok.. ma selle peale ainult: "Yeps!", panin lindil kiirust juurde ja jooksin jälle edasi... :)
Pärast trenni läksin poodi, vaja ju LIHHHHAAAA!!! Seal oli kassas minu ees üks memmeke, kes võttis endale saia, aga kotti ei näinud saiale, siis aitasin teda sellega kõigepealt, siis kui me mõlemad maksnud olime ja asju pakkisime, nägin, et ta jättis mingi võipaki maha... Ta oli kõigest paari meetri kaugusel, niiet viisin siis selle talle ruttu, tema jälle tänas. Läksin tagasi oma asjade juurde ja siis avastain, et olin selle võipaki võtnud tema rahakoti pealt (ehk siis see oli ka veel seal, ma lihtsalt ei märganud enne) ja jooksin siis uuesti tädikesele järgi. Tädike tänas siis veel ja ütles "Nu skal jeg blive hjemme!"
Läksin koju, mõtlesin, et panen pesumasina laulma all keldris, hea 2 masinatäit jõuaks ära pesta enne tööd... Esimene masinatäis sees, majandasin niisama kodus alguses ja siis meenus, et üks dok vaja sisse skännida ja ära saata. Raamatukogus läks majandamisega veits kauem, kui plaanisin, aga jõudsin ikka oma pesumasinat ümbes 4-5 mintsa hiljem tühjendama, kui see valmis sai, teine masinatäis kaasas. AGA, üks naabritest oli seal, ütles: "Oih, sinu pesu oli või? Ma võtsin välja, panin sinna kõrvale..." KURADI AJUDOONOR. Mul oli mingi kaks tundi ja peale veel aega pesu pesta. Kõik oli läbimõeldud, et panen selle teise masinatäie pikemaks ajaks ja siis saan samal ajal korterit vaatama minna, mis oli kokku lepitud paar päeva tagasi.
Aga noh, mis seal ikka, võtsin oma väljatõestetud pesu, läksin minema ja kirjutasin facebooki kommuuni, pooltigeda sõnumi, et ärgem võtke pesu välja, kui veel terveks masinatäieks aega on. ...ning läksin siis korterit vaatama. Aga endal oli selline tunne sees, et üks fucking imelik päev on. Korter oli muidugi suht wonderful, ilmselt läheb kaubaks, uurib veel paari asja ja küll siis millalgi tuleb mõni update selle kohta ka.
Aga jätkame siis selle imeliku päevaga... Kuna algus oli selline poolkahtlane, siis mõtlesin, et ei tea mis veel tööl toimuma hakkab.
Tööle jõudes seletati mulle kohe, et masin on natuke tuksis... Ma mõtlesin kohe, et selge, see ongi siis see, millega ma nüüd dealima pean... Aga ei... Asi läks veel naljakamaks. Mingi 10 mintsa hiljem tuli teine nõudepesija tööle ja vaatab mulle nõutult otsa, küsides: "What are you doing here!" Pöördume siis mõlemad graafiku poole ja suure kajaka saatel saan aru, et ma tulin lihtsalt tööle puht selle pärast, et ma arvasin, et minu päev on, aga tegelikul toli tolle teise... Kuna korduvalt masin korke välja pildus, siis mõtlesin, et las ta oootab veits, äkki meil tuleb oldschool dishwashing teha. Õnneks nii hullult asi ei läinud, niiet päev piirdus kõigest eelnimetatud juhtumitega...
Halenaljakas päev lihtsal, eriti see jooksulindil kägarasse käimine :). Avastasin kusjuures, et kui iga asja peale südamest naerda, siis libiseb töö käes kiiremini ja hea enesetune on kogu aeg! Niiet võtke kõik naeratusega vastu!
Olge tublid!
Tsao!
Saturday, February 8, 2014
Wednesday, February 5, 2014
Olukorruga kurssi
Suht hale on igat postitust samamoodi alustada... Altså, I mean "long time, no see, pole pikka aega kirjutanud", aga pole miskit teha. Viimasest postitusest aasta ja 5 kuud möödas, aga ehk nüüd, kui mul ÄKKI on natukene rohkem aega ("oioi, põnev, kust tal nüüd järsku see aeg tekkis", jah?), hakkan rohkem kirjutama.
Ma kardan, et see postitus tuleb natuke liiga pikk ja veniv, niiet ma jaotan selle suuremateks lõikudeks, on kergem jälgida ka neil, kes ainult mõnest üksikasjast huvitatud on.
Oh, one more thing for people who don't understand estonian, those of you who think that this might be something interesting, should write to Margot and ask, then don't... because most likely you can just call and meet up with me (because you are in DK, if not, then.. well, you probably shouldn't care anyway :D:D)
1. Palju aega mööda läinud - mis toimunud on
2. Häda ja viletsus ehk miks Mammu rahul pole oma eksamiga
3. See magus küsimus "MIS NÜÜD?"
Loomulikult ei asu ma kohe selle kõige huvitavama asja kallale, mille kohta nii paljud aina pärivad (ja miks ma üldse otsustasin, et pean blogi kirjutama, on lihtsam jagada kõigiga). Loomulikult olen ma õnneliku, et nii paljud mu tegemiste ja toimetuste vastu huvi tunnevad, aga mõelge nüüd kui kurnav on pmts ühele samale küsimusele kogu aeg vastata, seda enam, kui asja-ajamist on niigi kahe käe jaoks palju :)
1. Ehk siis 1,5 peaaegu möödas viimasest postituses, wooow, see ju väga pikk aega, nii palju on juhtunud ja toimunud. Ega ma ei hakka siin nüüd kokkuvõtet ka tegema, olete ju enavähem kursis kõigega niikuinii ja kes ei ole, siis... polegi ehk oluline. Kõik oli enamvähem sama , mis muidu varemgi - kool - töö - taani keel, natuke eraelu, eredamad hetked ehk mainin ikka eraldi ära.
Põhimõtteliselt jäi jutt pooleli suvekursustest, kust edasi nagu esialgu ei meenugi miskit suurejuunelist, aga esimene tõeline südamevalu, ettekandjaks "edutamine" ja taani keele kursuste lõpetamised on ehk need, mis mainida tasub. 2013 veebruaris kolisin ka omaette korterisse mingi soodne värk, kuks-muks. Aga nende asjadega on igaüks kursis täpselt niipalju, kui peab, niiet pole miskit enam jorutada...
2. Viimase pooleteise aasta sisse jääb ka siis see kõige hiljutisem ja tähtsaim sündmus: ülikooli lõpetamine!
Kiire ülevaade sellest viimasest semestrist pärast praktikat:
Praks sai läbi, suvepuhkus kohe otsa, mõnusmõnus. Siis kui taas kool algas, ei olnud pärast "päris maailmas" töötamist üldse isu teeselda mingit oma firmat vms (no kooli jaoks), et siis igasuguseid dokumente koostada. Kuna ma oktoobri kuus ettekandjana samas cafe's alustasin, siis õnnestus seal ka suht palju lisavahetusi saada, niiet töötasin nagu hobune. Lisaks sellele olin ma suvel trennifanaatikuks hakanud, ja tahtsin ikka iga päev käia. Kui siis need tunnid, mis kõigele muule, kui koolile, kulusid, kokku liita, võite arvestada, et väga palju aega just ei olnud. Eriti kui organism ja aju tahab vahepeal lihtsalt olla. Trenn oli selline mõnus puhkus, aga päris logelemiseks polnud ju aega. Aga ega universum tühja kohta ei kannata (sorry, J/jumal on siuke veel umbmäärasem asi, mida ma ei tihka kasutada), niiet selle aja pidin ka kuskilt leidma ja loomulikult tuli see õppimise arvelt... See nn käima-minemise-aeg hommikuti. Pmts mul oli nagu rutiin. Hommikul trenn, siis kool, siis töö, või kodu, kus oli siis vaevalt aega igasuguseid koduseid töid teha jne.
Noh, tegelikult alguses ma kuidagi ikka sain oma uurimustöö korralikult tehtud, kuigi kokkuvõtet kirjutasin ikka kella viieni hommikul, mis muidugi ka siis hinde alla kiskus. Aga ma oleks tahtnud kohe alguses projekti kallale asuda ja siis millalgi seda uurimustööd teha ja niiviisi, et ei-ole-tuju esialgu üheks ja pärast teiseks, mul kokkuvõttes asi pekki läkski... Mis asi? Projekt ma mõtlen. Sest uurimustöö, nagu ennist mainisin juba, sain lõpuks väga vastumeelselt kirjutatud (kuigi teema on põnev ja mulle meeldib ja nüüd võiks veel uurida). No ja lõpuks saigi mul see ei-ole-tuju ja vastutahtmist maht otsa ja ei suutnud kuidagi projektiga alustada + mul oli ju võimalus ennast ettekandjana tõestada. Aa, aga kah asi see ettekandja, eksole... Me kõik oleme korra proovinud... Ei no, aga pmts vahet pole, ma oleks võinud mingi admin või juhataja või kes iganes muu ka olla, aga taani keelt sain rakendada ja mulle tähendab selline tööandja usaldus väga palju.. I mean, I am not perfect in Danish... Ja kui nüüd juba seletamiseks läks, siis 7 semester koosnes 10 ainepunkti-mahulisest uurimustööst ja 20 ainepunkti-mahulisest projektist.
Edasi siis veeeeel projektist: materjal oli kaka, mina olin laisk, sest ülejäänud asjadest mu elus olin rakkes nagu tööhobune... Taani keele lõpetamine oli ju ka, lõpetamisele eelnevad ju üldjuhul ka eksamid, niiet võite arvata, et meil õppejõud pushis ka ikka veits. Ehk siis nende pikkade vabandustega tahtsin öelda seda, et eksam läks nii halvasti, et mitte keegi ei usuks, et MINA üldse midagi nii nässu võin keerata!!! Aga poogen 3000, ma olen nüüd bakalaureuse kraadiga ehituskonstruktor ja -juht pmts. Jah! Teil on õigus, ma peaks oma tiitli ka eesti keeles selgeks tegema endale. Tegelikult see on vist nagu rohkem rakenduslik kõrgharidus, sest mul oli praks ka pool aastat, aga eks seda veel uurib, kui kellelgi väga vaja on. Diplomil ülteb Bachelor lihtsalt.
Ma tahan veel lisada, et õps ise ka ültes, et ma tean, kui tubli ja töökas sa oled, aga lihtsalt palju asju on puudu. Kusjuures ma sain oma EKSAMIL teada, et need asjad, mis puudu olid, on sellele mankile nii tähtsad... Oleks ma varem teadnud, oleks oma unetud ööd teisiti prioritiseerinud!
3. Ja nüüd siis see kõige magusam... "Hvad så?! Oled valmis omadega, MIS EDASI?"
Kui nüüd päris aus olla, siis ma ei ole teile eraldi sellepärast vastanud, et te tegelikult kõik teate neid üldised plaane täpselt sama palju kui mina. Üldjoontes on asi lihtne: jään mingiks ajaks Taani, proovin miskit huvitavat tööotsa leida. Kui õnnestub, siis jään natuke pikemaks, kui ei õnnestu, siis jään nii kauaks, kui tunnen, et asjad on omadega joones ja võin Eestisse tulla.
Kuna ma olen nüüd aastakese siin Ungdomsbolig'is elanud, siis selle reeglite kohaselt pean kolme kuu jooksul pärast lõpetamist välja kolima. Mulle küll tundub, et ega keegi ei kontrolli, aga hetkel tundub lihtsalt kõige targem seda asja mitte torkida ja vaikselt korterit otsida. Seda enam, et Sirjel on ka elamispinda vaja, ta ka mõtleb veel natukeseks jääda ja heaoluriigi hüvesid nautida (no nagu minagi ;)). Me siis mõtlesime, et paneks taaskord sokid ühte sahtlisse ja otsiks mingi lõbusa korteri kahe peale. Oleme vaatamas käinud mõnda, üks oli megaaa, selline et minusugusel rotinärakal oleks kahju seal elada ja peaaegu et raha tuulde visata nii kenas korteris, aga teised olid sellised, kus me mõtlesime, et "lubame endale ikka natuke rohkem". Anyways, see on üldsegi meie endi business ja miljonid erinevad faktorid mängivad rolli.
Aga olgu teil siis nüüd süda rahul, et mul läheb kõik okeilt. Töötukassa kannab minu eest ilmselt senikaua ilusti hoolt, kui miskit leian, Dollysse jään veel edasi, seal lihtsalt tore ja head inimesed.
Olgu siis, pean nüüd vaikselt CV-d kohendama ja töökuulutustele vastama! Äkki siis õnnestub veel tööle ka saada! Kui teil mingid küsimused tekivad, mida siit välja lugeda ei saa, siis võite ikka kirjutada, ma olen lihtsalt aru saanud, et see "How do you do" smalltalk mulle lihtsalt ei istu. Küsige parem, et miks minu arvates Edgar Savisaar pole trennis käima hakanud või kunas te mulle külla saate tulla ;).
Alati teie
Bachelor of Architectural Technology and Constructing Management
Bygningskonstruktør MAK
Margot Perekonnanimi
P.S. kirjavigade eest vastutab Margoti laiskus seda jampsi uuesti läbi lugeda (ma ju tean ise ka, et ma muudkui jorutan ja ega pole just väga põnev lugeda + me Sirjega ei suuda oma vapustavat eesti keelt ära imestada vahepeal ;))
Kiss, kiss!
Oh, one more thing for people who don't understand estonian, those of you who think that this might be something interesting, should write to Margot and ask, then don't... because most likely you can just call and meet up with me (because you are in DK, if not, then.. well, you probably shouldn't care anyway :D:D)
1. Palju aega mööda läinud - mis toimunud on
2. Häda ja viletsus ehk miks Mammu rahul pole oma eksamiga
3. See magus küsimus "MIS NÜÜD?"
Loomulikult ei asu ma kohe selle kõige huvitavama asja kallale, mille kohta nii paljud aina pärivad (ja miks ma üldse otsustasin, et pean blogi kirjutama, on lihtsam jagada kõigiga). Loomulikult olen ma õnneliku, et nii paljud mu tegemiste ja toimetuste vastu huvi tunnevad, aga mõelge nüüd kui kurnav on pmts ühele samale küsimusele kogu aeg vastata, seda enam, kui asja-ajamist on niigi kahe käe jaoks palju :)
1. Ehk siis 1,5 peaaegu möödas viimasest postituses, wooow, see ju väga pikk aega, nii palju on juhtunud ja toimunud. Ega ma ei hakka siin nüüd kokkuvõtet ka tegema, olete ju enavähem kursis kõigega niikuinii ja kes ei ole, siis... polegi ehk oluline. Kõik oli enamvähem sama , mis muidu varemgi - kool - töö - taani keel, natuke eraelu, eredamad hetked ehk mainin ikka eraldi ära.
Põhimõtteliselt jäi jutt pooleli suvekursustest, kust edasi nagu esialgu ei meenugi miskit suurejuunelist, aga esimene tõeline südamevalu, ettekandjaks "edutamine" ja taani keele kursuste lõpetamised on ehk need, mis mainida tasub. 2013 veebruaris kolisin ka omaette korterisse mingi soodne värk, kuks-muks. Aga nende asjadega on igaüks kursis täpselt niipalju, kui peab, niiet pole miskit enam jorutada...
2. Viimase pooleteise aasta sisse jääb ka siis see kõige hiljutisem ja tähtsaim sündmus: ülikooli lõpetamine!
Kiire ülevaade sellest viimasest semestrist pärast praktikat:
Praks sai läbi, suvepuhkus kohe otsa, mõnusmõnus. Siis kui taas kool algas, ei olnud pärast "päris maailmas" töötamist üldse isu teeselda mingit oma firmat vms (no kooli jaoks), et siis igasuguseid dokumente koostada. Kuna ma oktoobri kuus ettekandjana samas cafe's alustasin, siis õnnestus seal ka suht palju lisavahetusi saada, niiet töötasin nagu hobune. Lisaks sellele olin ma suvel trennifanaatikuks hakanud, ja tahtsin ikka iga päev käia. Kui siis need tunnid, mis kõigele muule, kui koolile, kulusid, kokku liita, võite arvestada, et väga palju aega just ei olnud. Eriti kui organism ja aju tahab vahepeal lihtsalt olla. Trenn oli selline mõnus puhkus, aga päris logelemiseks polnud ju aega. Aga ega universum tühja kohta ei kannata (sorry, J/jumal on siuke veel umbmäärasem asi, mida ma ei tihka kasutada), niiet selle aja pidin ka kuskilt leidma ja loomulikult tuli see õppimise arvelt... See nn käima-minemise-aeg hommikuti. Pmts mul oli nagu rutiin. Hommikul trenn, siis kool, siis töö, või kodu, kus oli siis vaevalt aega igasuguseid koduseid töid teha jne.
Noh, tegelikult alguses ma kuidagi ikka sain oma uurimustöö korralikult tehtud, kuigi kokkuvõtet kirjutasin ikka kella viieni hommikul, mis muidugi ka siis hinde alla kiskus. Aga ma oleks tahtnud kohe alguses projekti kallale asuda ja siis millalgi seda uurimustööd teha ja niiviisi, et ei-ole-tuju esialgu üheks ja pärast teiseks, mul kokkuvõttes asi pekki läkski... Mis asi? Projekt ma mõtlen. Sest uurimustöö, nagu ennist mainisin juba, sain lõpuks väga vastumeelselt kirjutatud (kuigi teema on põnev ja mulle meeldib ja nüüd võiks veel uurida). No ja lõpuks saigi mul see ei-ole-tuju ja vastutahtmist maht otsa ja ei suutnud kuidagi projektiga alustada + mul oli ju võimalus ennast ettekandjana tõestada. Aa, aga kah asi see ettekandja, eksole... Me kõik oleme korra proovinud... Ei no, aga pmts vahet pole, ma oleks võinud mingi admin või juhataja või kes iganes muu ka olla, aga taani keelt sain rakendada ja mulle tähendab selline tööandja usaldus väga palju.. I mean, I am not perfect in Danish... Ja kui nüüd juba seletamiseks läks, siis 7 semester koosnes 10 ainepunkti-mahulisest uurimustööst ja 20 ainepunkti-mahulisest projektist.
Edasi siis veeeeel projektist: materjal oli kaka, mina olin laisk, sest ülejäänud asjadest mu elus olin rakkes nagu tööhobune... Taani keele lõpetamine oli ju ka, lõpetamisele eelnevad ju üldjuhul ka eksamid, niiet võite arvata, et meil õppejõud pushis ka ikka veits. Ehk siis nende pikkade vabandustega tahtsin öelda seda, et eksam läks nii halvasti, et mitte keegi ei usuks, et MINA üldse midagi nii nässu võin keerata!!! Aga poogen 3000, ma olen nüüd bakalaureuse kraadiga ehituskonstruktor ja -juht pmts. Jah! Teil on õigus, ma peaks oma tiitli ka eesti keeles selgeks tegema endale. Tegelikult see on vist nagu rohkem rakenduslik kõrgharidus, sest mul oli praks ka pool aastat, aga eks seda veel uurib, kui kellelgi väga vaja on. Diplomil ülteb Bachelor lihtsalt.
Ma tahan veel lisada, et õps ise ka ültes, et ma tean, kui tubli ja töökas sa oled, aga lihtsalt palju asju on puudu. Kusjuures ma sain oma EKSAMIL teada, et need asjad, mis puudu olid, on sellele mankile nii tähtsad... Oleks ma varem teadnud, oleks oma unetud ööd teisiti prioritiseerinud!
3. Ja nüüd siis see kõige magusam... "Hvad så?! Oled valmis omadega, MIS EDASI?"
Kui nüüd päris aus olla, siis ma ei ole teile eraldi sellepärast vastanud, et te tegelikult kõik teate neid üldised plaane täpselt sama palju kui mina. Üldjoontes on asi lihtne: jään mingiks ajaks Taani, proovin miskit huvitavat tööotsa leida. Kui õnnestub, siis jään natuke pikemaks, kui ei õnnestu, siis jään nii kauaks, kui tunnen, et asjad on omadega joones ja võin Eestisse tulla.
Kuna ma olen nüüd aastakese siin Ungdomsbolig'is elanud, siis selle reeglite kohaselt pean kolme kuu jooksul pärast lõpetamist välja kolima. Mulle küll tundub, et ega keegi ei kontrolli, aga hetkel tundub lihtsalt kõige targem seda asja mitte torkida ja vaikselt korterit otsida. Seda enam, et Sirjel on ka elamispinda vaja, ta ka mõtleb veel natukeseks jääda ja heaoluriigi hüvesid nautida (no nagu minagi ;)). Me siis mõtlesime, et paneks taaskord sokid ühte sahtlisse ja otsiks mingi lõbusa korteri kahe peale. Oleme vaatamas käinud mõnda, üks oli megaaa, selline et minusugusel rotinärakal oleks kahju seal elada ja peaaegu et raha tuulde visata nii kenas korteris, aga teised olid sellised, kus me mõtlesime, et "lubame endale ikka natuke rohkem". Anyways, see on üldsegi meie endi business ja miljonid erinevad faktorid mängivad rolli.
Aga olgu teil siis nüüd süda rahul, et mul läheb kõik okeilt. Töötukassa kannab minu eest ilmselt senikaua ilusti hoolt, kui miskit leian, Dollysse jään veel edasi, seal lihtsalt tore ja head inimesed.
Olgu siis, pean nüüd vaikselt CV-d kohendama ja töökuulutustele vastama! Äkki siis õnnestub veel tööle ka saada! Kui teil mingid küsimused tekivad, mida siit välja lugeda ei saa, siis võite ikka kirjutada, ma olen lihtsalt aru saanud, et see "How do you do" smalltalk mulle lihtsalt ei istu. Küsige parem, et miks minu arvates Edgar Savisaar pole trennis käima hakanud või kunas te mulle külla saate tulla ;).
Alati teie
Bachelor of Architectural Technology and Constructing Management
Bygningskonstruktør MAK
Margot Perekonnanimi
P.S. kirjavigade eest vastutab Margoti laiskus seda jampsi uuesti läbi lugeda (ma ju tean ise ka, et ma muudkui jorutan ja ega pole just väga põnev lugeda + me Sirjega ei suuda oma vapustavat eesti keelt ära imestada vahepeal ;))
Kiss, kiss!
Subscribe to:
Comments (Atom)