Hellooouuu!
God knows millal ma viimati siia kirjutasin. Mul pole tahtmist ja viitsimist praegu oma portfoliot looma hakata niiet kulutan aega millelegi muule. Blogi kirjutamine tundub olevat suhteliselt OK viis. Ma kiirelt loetlen siis tähtsamad sündmused üles.
Ma muidugi ei mäleta, millal see viimane sissekanne kirjutatud sai, aga ma alustan lihtsalt kuskilt pihta.
Kui Taanimaale tagasi jõudsin, siis mingi aeg algas meil suvekool, mis iseenesest oli suht sisutu, aga 5 ECTS käes. Tutvusin ka mõne uue inimiesega. ERITI üks neist :) Ei tihka siia kirjutadagi, kui tore noormees mulle seal silma jäi:). Eks see on suletud ringis teada juba, niiet vahet pole.
Koolis alustasin "contractor line"is edukalt kalkuleerimist. Nii edukas see ei olnud, kui lootsin, aga noh, käib kah.
Kukkusin rattaga haledalt, põlv ja käsi suht haledalt katki, küünarnukk ja puus sinine. Püksid lõhki, ja toreda noormehe jakk ka suht kannatas.
Otsustasin ujumas käima hakata, soetasin juba kolme kuu piletigi.
Loodan, et teil kõik hästi, meil vihma sajab kogu aeg, kooliga kiire, taani keele tunnid on tüütud ja tööl ei taha käia:D.
Sunday, September 30, 2012
Wednesday, June 27, 2012
Tagasi tsivilisatsioonis
Päris palju aega on ikka viimasest blogist möödas. Ma ei teagi, kuidas nii on läinud, et mul nii vähe aega on kogu aeg. Nüüüd saan natuke tšillida ikka, sest suvi on käes.
Ma siin olen jälle kümnest tuhandest asjast mõelnud jne, aga ega ma ju ei mäleta ja pole kirja ka kuhugile pannud. Aga eks ma kuskilt alustan millegagi.
Mai kuus Eestis veedetud aeg oli imeline. Oli korralikult majandamist. Esialgu oli mul muidugi kõva plaan õppida ka Eestis olles, sest me olime grupiga natuke maha jäämas graafikust, aga tegelikkuses ei jõudnud midagi teha. Aeg oli nii kenasti sisustatud. Mõned nädalad hiljem, ostsin jjuba uusi pileteid, et suvel tagasi tulla. Sain Cherry.ee-st voucherid väga odavalt. Joppas mul. Just plaansingi juuli kuus Eestisse tulla. Daria, see teine nõudepesija, lõpetas nüüd 7. semestri ehk siis ta peaks pmts ära minema ja ma vahepeal ikka küsisin, kas ta on miskit otsustanud, et mis edasi plaanib teha jne, aga ta ei osanud miskit kosta. Ma siis nagu ise oma loogika järgi mõtlesin, et ilmselt tahab ta siin veel viimased kuud täiega tööd teha, et ma saaks siis pikalt Eestis olla. Nüüd tean, et ta plaani alles augustis või hiljemalt septembris lahkuda. Aga õnneks saan mina ikkagi tulla Juuli kuus lausa kolmeks nädalaks Eestisse. Ja lendan nagu boss! Kopenhaagenist Tallinnasse ja Sealt Tartusse, Tagasi liigun ka Tartust-Tallinnasse ja siis CPH-sse. Kui Taanist tulen, siis on mõned tunnid aega, et Tallinnas chillida ja seal igasuguste suslikutega kokku saada. Kui Eestist jälle Taani poole liigun, siis on käib asi suht kiiresti. Kohe pean järgmise lennu peale jõudma!:D
Ausalt öeldes ei viitsi ma praegu eriti kirjutada. See blogimine pole ikka minu jaoks. Vahepeal on hea küll miskit kirja panna, aga mitte pidevalt.
Aga eks ma siis ikka miskit natuke sokin, kui juba pihta hakkasin. Mul oli plaan Eestis olles endale uued prillid osta, aga kuna ei olnud mahti otsima minna kuhugile, siis jäi see tegemata. No ja siis ühel vahval nädalavahetusel murdsin oma prillid pooleks.
Siis sellel semestril oli mul probleeme revitiga. Koguaeg see sitt crashis. Vista tuleks seaduslikult ära keelata. See viib inimesed hauda. Mu närvid olid poole kohaga juba nulli nühitud! Siis läks mul veel lõppude lõpuks läpakakott katki. Hiir on ka otsi andmas. Ratta vahetasin õnneks välja, aga see, kes selle sai, kurtis juba, et kumm on lõhki jälle.
Aga jah, uue ratta ostsin Romani käest. See on korviga ja siuke mõnus naistekas. Mulle, kui suurele kihutajale vb mitte just kõige sobilikum, kuna sellel on ainult 3 käiku, aga käib kah, mulle väga meeldib. Siis ostsin endale veel digika ka. Aitab jamast. Mina olen pildistamisaparaadiga kokku loodud. Tahan ju kõik meeleolukad momendid salvestada ja siis kunagi jälle vaadata neid.Salvestamise jaoks ostsin veel kõvaketta ka, siis ei ole mu loll läpakas piltidest üle koormatud. Oli küll plaan, et ei kuluta siin Taanis raha, sest Eestis on sitaks ilusat kaupa, aga sitta sellega, siin ka ikka vahepeal joppab. Täna sain endale teise paari saapaid, mis mul juba olemas on, aga teist tooni, mis mu tagiga väga hästi kokku läheb.
Ooh, ja nüüd olen tõesti nagu tagasi tsivilisatsioonis. Eile, pärast eksamit, mitmed helistasid, skype'is muutusid kõik aktiivseks, facebook oli ka igasuguseid suslikuid täis. Sain isegi pisikesele peole minna:) Tore oli.
Hommikul sain korralikult magada ka!
See, mis viimased kolm või rohkemgi nädalat enne eksamit toimus oli lausa kohutav. Inimesed elasid koolis. Üks kursavend võttis isegi hambaharja ja -pasta kaasa. Nii mõnigi ei olnud paar päeva kodus käinud. Mina olin lihtsalt väga kaua koolis, aga mingi 5 tunniks koju magama tahtsin ikka tulla. Ma ei oleks koolis nendes kott-toolides rahulikult välja puhata saanud. Kokkuvõttes mingi 6 - 8 inimest pmts veetsid öid koolis. Ja ainult meie klassis selline teema. Teised 2 klassi lõpetasid nädal varem eksamitega ja nendel oli päris okei kõik.
Me oleme rääkinud klassikatega, et see ilmselt meie klassijuhataja süü. Loll arhitektist blondiin ainult. Plaanime dekaanile kirja kirjutada, et tuleks miskit ette võtta tema suhtes. 4. semestri õpsiks ta küll ei kõlba.
Vähemalt sai see semester läbi. Praegu on küll siuke tülgastus, et ei taha ühtegi projekti näha enam. Kopp niivõrd ees. Õnneks saan varsti Eestisse puhkama!
Päikest teile! Võõi tegelikult oleks meile siia vaja!
Ma siin olen jälle kümnest tuhandest asjast mõelnud jne, aga ega ma ju ei mäleta ja pole kirja ka kuhugile pannud. Aga eks ma kuskilt alustan millegagi.
Mai kuus Eestis veedetud aeg oli imeline. Oli korralikult majandamist. Esialgu oli mul muidugi kõva plaan õppida ka Eestis olles, sest me olime grupiga natuke maha jäämas graafikust, aga tegelikkuses ei jõudnud midagi teha. Aeg oli nii kenasti sisustatud. Mõned nädalad hiljem, ostsin jjuba uusi pileteid, et suvel tagasi tulla. Sain Cherry.ee-st voucherid väga odavalt. Joppas mul. Just plaansingi juuli kuus Eestisse tulla. Daria, see teine nõudepesija, lõpetas nüüd 7. semestri ehk siis ta peaks pmts ära minema ja ma vahepeal ikka küsisin, kas ta on miskit otsustanud, et mis edasi plaanib teha jne, aga ta ei osanud miskit kosta. Ma siis nagu ise oma loogika järgi mõtlesin, et ilmselt tahab ta siin veel viimased kuud täiega tööd teha, et ma saaks siis pikalt Eestis olla. Nüüd tean, et ta plaani alles augustis või hiljemalt septembris lahkuda. Aga õnneks saan mina ikkagi tulla Juuli kuus lausa kolmeks nädalaks Eestisse. Ja lendan nagu boss! Kopenhaagenist Tallinnasse ja Sealt Tartusse, Tagasi liigun ka Tartust-Tallinnasse ja siis CPH-sse. Kui Taanist tulen, siis on mõned tunnid aega, et Tallinnas chillida ja seal igasuguste suslikutega kokku saada. Kui Eestist jälle Taani poole liigun, siis on käib asi suht kiiresti. Kohe pean järgmise lennu peale jõudma!:D
Ausalt öeldes ei viitsi ma praegu eriti kirjutada. See blogimine pole ikka minu jaoks. Vahepeal on hea küll miskit kirja panna, aga mitte pidevalt.
Aga eks ma siis ikka miskit natuke sokin, kui juba pihta hakkasin. Mul oli plaan Eestis olles endale uued prillid osta, aga kuna ei olnud mahti otsima minna kuhugile, siis jäi see tegemata. No ja siis ühel vahval nädalavahetusel murdsin oma prillid pooleks.
Siis sellel semestril oli mul probleeme revitiga. Koguaeg see sitt crashis. Vista tuleks seaduslikult ära keelata. See viib inimesed hauda. Mu närvid olid poole kohaga juba nulli nühitud! Siis läks mul veel lõppude lõpuks läpakakott katki. Hiir on ka otsi andmas. Ratta vahetasin õnneks välja, aga see, kes selle sai, kurtis juba, et kumm on lõhki jälle.
Aga jah, uue ratta ostsin Romani käest. See on korviga ja siuke mõnus naistekas. Mulle, kui suurele kihutajale vb mitte just kõige sobilikum, kuna sellel on ainult 3 käiku, aga käib kah, mulle väga meeldib. Siis ostsin endale veel digika ka. Aitab jamast. Mina olen pildistamisaparaadiga kokku loodud. Tahan ju kõik meeleolukad momendid salvestada ja siis kunagi jälle vaadata neid.Salvestamise jaoks ostsin veel kõvaketta ka, siis ei ole mu loll läpakas piltidest üle koormatud. Oli küll plaan, et ei kuluta siin Taanis raha, sest Eestis on sitaks ilusat kaupa, aga sitta sellega, siin ka ikka vahepeal joppab. Täna sain endale teise paari saapaid, mis mul juba olemas on, aga teist tooni, mis mu tagiga väga hästi kokku läheb.
Ooh, ja nüüd olen tõesti nagu tagasi tsivilisatsioonis. Eile, pärast eksamit, mitmed helistasid, skype'is muutusid kõik aktiivseks, facebook oli ka igasuguseid suslikuid täis. Sain isegi pisikesele peole minna:) Tore oli.
Hommikul sain korralikult magada ka!
See, mis viimased kolm või rohkemgi nädalat enne eksamit toimus oli lausa kohutav. Inimesed elasid koolis. Üks kursavend võttis isegi hambaharja ja -pasta kaasa. Nii mõnigi ei olnud paar päeva kodus käinud. Mina olin lihtsalt väga kaua koolis, aga mingi 5 tunniks koju magama tahtsin ikka tulla. Ma ei oleks koolis nendes kott-toolides rahulikult välja puhata saanud. Kokkuvõttes mingi 6 - 8 inimest pmts veetsid öid koolis. Ja ainult meie klassis selline teema. Teised 2 klassi lõpetasid nädal varem eksamitega ja nendel oli päris okei kõik.
Me oleme rääkinud klassikatega, et see ilmselt meie klassijuhataja süü. Loll arhitektist blondiin ainult. Plaanime dekaanile kirja kirjutada, et tuleks miskit ette võtta tema suhtes. 4. semestri õpsiks ta küll ei kõlba.
Vähemalt sai see semester läbi. Praegu on küll siuke tülgastus, et ei taha ühtegi projekti näha enam. Kopp niivõrd ees. Õnneks saan varsti Eestisse puhkama!
Päikest teile! Võõi tegelikult oleks meile siia vaja!
Saturday, March 17, 2012
Kuidagi vähe tekib selliseid auke mu igapäevaelus, et oleks hea aeg blogi kirjutamiseks. ma vahepeal ikka mõtlen igasuguseid mõtteit ja mõistan, et need tuleks kõik kirja panna, niiet mul on nüüd desktopil üks dokument igasugu jampsiga. Mõni asi pole üldse oluline, aga lihtsalt, nagu memo.
Kui ma üldjuhul väldin blogides teistest inimestest rääkimisest (mõtlen just nagu suuremal määral, üldjuhul tiirleb asi ikka minu ümber, noh nüüd ka, aga kama, kriitika on fine. Asi on mu taonaabris, tüdruk kellega ma koos elan. Ma olen lihtsalt ta olemust kuidagi lausa vihkama hakanud. Mulle ei meeldi öelda "Ma vihkan2 kuna see on üks suur äärmus, kuid seekord tunnen, et võib. Ma ei vihka teda ennast, vaid ta olemust. See on erinev, ma ei tea, kuidas seda täpselt mõistetavaks seletada, aga kuidagi nii, et muidu olen ma võimeline temaga rääkima ja kõik on okei, aga mõni hetk või tema käitumine või zestid on lihtsalt liiast.
Kui alustada päris algusest, siis oli ta minu arvates lihtsalt selline fake ja kuidagi imelik, aga selline ta lihtsalt on. Ta on lapsiku käitumisega... Just halvas mõttes. Vingumine on üks jubedamaid asju (ma tean, et ma vingun ka kohutavalt palju, aga lihtsalt nõudlikkusest), tema vingub siukse siga-aia-vahel häälega, et miiiiiks ja mina tahan ja mina tahan. Aaaaah! Kohutav. Ma ei saa aru, kuidas tal üldse kutt saab olla. Muidugi päris paljud näevad, et ta kasutab seda kutti ära. Aga võib-olla pole asi nii hull ja selline pilk on ainult meil, kõrvalt vaatajatel. Okei, mida aeg edasi, seda vastikumaks ta muutus, sest alguses ta vähemalt koristas tolmuimejagagi ja viis prügi välja, aga nüüd ma ainult jooksengi selle prügiga kogu aeg. Viimased kuu aega või rohkemgi, pole ta lillegi liigutanud. Ei, valetan, oma lille ta ikka kastab vahepeal. Ma saan aru küll, et inimene unustab vahepeal, mina ka unustan, aga ma võtan siis midagi ette. Üritan endale teadvustada, et ma unustan ja sunnin end meeles pidama. Õnnestub enamik kordadel. WC-poti küürimisest pole ta ilmselgelt miskit kuulnud, kuigi ise viskab oma konisid sinna kogu aeg, mis on kõige suurema mstuse allikaks! Ma olen talle vähemalt nõude pesemise kohta märkuse teinud ja noh, sellega saab ta nüüd lõpuks hakkama. Enamvähem, sest ta suht ainult loputab, sööb müslit, loputab kausi vee all ära, aga paraku jäävad ikka väikesed osakesed kausi külge. Kui ma veel ühe korra avastan miskit sellist, siis ma annan talle kausi kätte, et näidata, kui palju inimese silm nägemata jätab. Pesu pesen ka kogu aeg mina, aga see pole nii suur probleem.
Mul on kohe vajadus uut lõiku alustada, muidu muutub see suur halamise ja ohkimise lõik liiga pikaks, sest tõesti, ma ei oska ta kohta midagi head öelda. Peale selle, et ta selline laiskuseuss on, ei saa teda vist ka eriti usaldada või elan ma Bermuda kolmnurgas. Asjad kaovad iseenesest. Kõige pealt raha, ja mitte vähe, sellest ma rääkisin temaga ja arvasin lõpuks, et ise panin ära kuhugile ja siis viskasin ära vms. Siis kadus seelik, siis veel üks t-särk. Aga T-särk võib veel kuskil olla, pole suurt otsingut teinud, sest suht kama sellest. Nii, aga millega ta mulle vahele jäi nüüd hiljuti, oli minu lõhna kasutamine. Ostsin endale mõned nädalad tagasi Lady Millioni lõhna, mis on lihtsalt imehea, imetillukeses pudelikeses ja ikka suht kallis ja veel parfüüm. Noh, mõni ime siis, et kallis. Ühel koolipäeval kutsus mind endale appi mingit taanikeelset asja tõlkima ja siis ma tundsin enda parfüümi, küsisin, et kasutasid minu lõhna, vastuseks loomulikult "EI". No milleks valetada, kui sa juba oled vahele jääänud. Ma ikka tagant järgi targutan, et oleks pidanud siis küsima, et oh, mis lõhna sa siis kasutad, mis on täpselt minu oma sarnane, äkki on odavam, ostan endale ka. Selle asja juures on põhiidu selles, et lõhnad on minu toas! Miks on tal salaja vaja minu tuppa ronida. Ja usalda siis sellist. Muidu oleks ju nii, et noh, kui sulle su toanaaber ei meeldi, siis hängi kuskil ringi, aga kus sa saad, kui see seda aega ära kasutab ja vb su asjades sobrab. Võib-olla ma teen oma ennatlike järeldustega talle liiga siin praegu, kõik on võimalik, aga minule piisab nendest pisiasjadest, milles ma kindel olen. VÄRDJAS selline! Tõesti. Ma ei taha temaga enam elada. Ma ilmselt ootan kuni viimne piisk karikasse langeb ja sõiman tal näo täis. Ilmselt pärast seda on mul kohutavad süümekad, aga mis teha. Ma juba mainisin talle, et mulle ei meeldi, et võtab külmkapist asju mis mina ostan, aga ise ei osta nagu mitte midagi. Ma olen nagu fain sheerimisega, kui tema ka miskit ostaks. See olukord on nagu paranenud. Ma ei taha olla kogu aeg mingi bitch ja aina viriseda, et nii ja naa, aga mul on õigus seda teha. Tahaks üksinda elada. Ma lihtsalt naudin seda aega, kuiteda pole. Muidu mulle üldjuhul ikka meeldib inimeste keskel olla, aga omaette aeg kulub ära ja kui teda pole, saan end vabalt tunda. Muusikat kuulata, ilma et kellgi filmivaatamisele vahele segaks. No, ta ainult vahibki neid. Oeh. Jubejubejube. Mul on kahju neist inimestest, kes temaga samas grupis peavad olema. Ta teeb küll oma töö ära, aga temaga on raske rääkida, nagu üks tema praegustest grupiliikmetest ütles. Mul on raske temaga isegi ühes klassis olla.
Jätkame nüüd teistel nootidel. RATAS. See on ka mulle saatanaks kaela pandud. Ma vahepeal mõtlen, et minu ja mu rattaga juhtuvad need intsidendid just sellepärast, et ma saadan universumile halba energiat välja (pean silmas oma toanaabri kirumist) ja universum siis peegeldab mulle vastu selle. Kõigepealt rattalukuvõti murdus luku sisse ära, nüüd hiljuti parandasin esikummi, läks vaevalt paar päeva mõõda, kui lihtsalt niisama tagumine ratas hakkas vastu porilauda käima. Olin siis sellest teadlik, käisin jala koolis reedel, et ikka kindlalt rattaga tööle saaks minna reedel. Hakkan siis tööle minema ja näen, et esikumm jälle tühi, no kurat, ma enam ei jõua selle sitaga mässata. Enne sed aloomulikult on mul pidurid suht läinud ja neid olen juba korduvalt puitanud. Tahan lihtsalt uut ratast. Mõtlen, kuidas küll oma "säästuprgrammi" kõik vajalikud asjad sisse mahutada. Loodan, et maksuametilt saan miskit raha ka eelneva tööaasta eest, kuid vaevalt. Puhkuseraha vist tuleb, aga see on juba säästuprogrammi teistesse valdkondadesse suunatud. Tagi tahaks ka osta, kaamerat oleks ka vaja. Head elu tahaks ka elada. Niuniuniu. Õnneks me nüüd hakkame teleka eest vähem maksma. Äkki saame ka linnavalitsusest toetust oma üüri maksmiseks. Pöidlad pihku!
Kevad on tulkul ja liblikad mu kõhus on ärkamas. Aga see on ainult piiratud publikule ja nemad on need inimesed, kes minu igapäevaeluga rohkem kursis tahavad olla:D.
Taani keeles oli jälle test. Seekord kardan, et ei saa sellest läbi. Otherwise oleks 4. moodulil. See juba oleks midagi. Vahepeal mõtlen, et peaks pooleli jätma selle taani keele õppimise, et ei saa nagu piisavalt sealt, aga samas ilma selleta, ei saa ma nagu midagi. Võtab küll mult natuke liiga palju aega ära, aga mis teha. Ma mõtlesin, et äkki kui nüüd neljandal moodulil oleks, siis äkki millalgi jätan pooleli natukeseks, aga kindlasti on veel raksem uuesti üles võtta see. Üldjuhul ma olen uhke enda üle, et siiamaani kõigega toime olen tulnud. Aina enam kuulen ka inimestelt tunnustust, et sa oled ikka nii tubli, et kõike teha jõuad. Igal inimesel ons ellist tunnustust vaja. Tuleb lihtsalt kannatlik olla. Muidugi kõigilt seda ei kuule, sest inimestel on nii palju tegemist oma iskliku eluga, aga kui every once in a while aja maha võtad,siis saad inimestega ikka suhelda ka normaalselt.
Viimasel ajal olen täheldanud, et suhtlen nii paljude erinevate inimestega ja ei tule meeldegi Eestit igatseda, mis on ülimalt poistiivne, see aga ei tähenda, et kodumaa ununeks, never! Lihtsalt palju aega kulub suhtlemisele, aga ma olen sellega rahul. Mul on siis valida, kellega kuna ringi hängin ja mida teen.
Nüüd viskan kiire pilgu eelmainitud dokumendile, kas seal on märkemeid millestki, mida mainida tahaks. Noh, miskit nagu on, aga seekord ei hakka enam rohkem kirjutada. Mina ka ei salli selliseid pikki ja lohisevaid artikleid, lugusid lugeda, niiet ma täitsa mõistan teid.
Olge tublid, (L):)
Kui ma üldjuhul väldin blogides teistest inimestest rääkimisest (mõtlen just nagu suuremal määral, üldjuhul tiirleb asi ikka minu ümber, noh nüüd ka, aga kama, kriitika on fine. Asi on mu taonaabris, tüdruk kellega ma koos elan. Ma olen lihtsalt ta olemust kuidagi lausa vihkama hakanud. Mulle ei meeldi öelda "Ma vihkan2 kuna see on üks suur äärmus, kuid seekord tunnen, et võib. Ma ei vihka teda ennast, vaid ta olemust. See on erinev, ma ei tea, kuidas seda täpselt mõistetavaks seletada, aga kuidagi nii, et muidu olen ma võimeline temaga rääkima ja kõik on okei, aga mõni hetk või tema käitumine või zestid on lihtsalt liiast.
Kui alustada päris algusest, siis oli ta minu arvates lihtsalt selline fake ja kuidagi imelik, aga selline ta lihtsalt on. Ta on lapsiku käitumisega... Just halvas mõttes. Vingumine on üks jubedamaid asju (ma tean, et ma vingun ka kohutavalt palju, aga lihtsalt nõudlikkusest), tema vingub siukse siga-aia-vahel häälega, et miiiiiks ja mina tahan ja mina tahan. Aaaaah! Kohutav. Ma ei saa aru, kuidas tal üldse kutt saab olla. Muidugi päris paljud näevad, et ta kasutab seda kutti ära. Aga võib-olla pole asi nii hull ja selline pilk on ainult meil, kõrvalt vaatajatel. Okei, mida aeg edasi, seda vastikumaks ta muutus, sest alguses ta vähemalt koristas tolmuimejagagi ja viis prügi välja, aga nüüd ma ainult jooksengi selle prügiga kogu aeg. Viimased kuu aega või rohkemgi, pole ta lillegi liigutanud. Ei, valetan, oma lille ta ikka kastab vahepeal. Ma saan aru küll, et inimene unustab vahepeal, mina ka unustan, aga ma võtan siis midagi ette. Üritan endale teadvustada, et ma unustan ja sunnin end meeles pidama. Õnnestub enamik kordadel. WC-poti küürimisest pole ta ilmselgelt miskit kuulnud, kuigi ise viskab oma konisid sinna kogu aeg, mis on kõige suurema mstuse allikaks! Ma olen talle vähemalt nõude pesemise kohta märkuse teinud ja noh, sellega saab ta nüüd lõpuks hakkama. Enamvähem, sest ta suht ainult loputab, sööb müslit, loputab kausi vee all ära, aga paraku jäävad ikka väikesed osakesed kausi külge. Kui ma veel ühe korra avastan miskit sellist, siis ma annan talle kausi kätte, et näidata, kui palju inimese silm nägemata jätab. Pesu pesen ka kogu aeg mina, aga see pole nii suur probleem.
Mul on kohe vajadus uut lõiku alustada, muidu muutub see suur halamise ja ohkimise lõik liiga pikaks, sest tõesti, ma ei oska ta kohta midagi head öelda. Peale selle, et ta selline laiskuseuss on, ei saa teda vist ka eriti usaldada või elan ma Bermuda kolmnurgas. Asjad kaovad iseenesest. Kõige pealt raha, ja mitte vähe, sellest ma rääkisin temaga ja arvasin lõpuks, et ise panin ära kuhugile ja siis viskasin ära vms. Siis kadus seelik, siis veel üks t-särk. Aga T-särk võib veel kuskil olla, pole suurt otsingut teinud, sest suht kama sellest. Nii, aga millega ta mulle vahele jäi nüüd hiljuti, oli minu lõhna kasutamine. Ostsin endale mõned nädalad tagasi Lady Millioni lõhna, mis on lihtsalt imehea, imetillukeses pudelikeses ja ikka suht kallis ja veel parfüüm. Noh, mõni ime siis, et kallis. Ühel koolipäeval kutsus mind endale appi mingit taanikeelset asja tõlkima ja siis ma tundsin enda parfüümi, küsisin, et kasutasid minu lõhna, vastuseks loomulikult "EI". No milleks valetada, kui sa juba oled vahele jääänud. Ma ikka tagant järgi targutan, et oleks pidanud siis küsima, et oh, mis lõhna sa siis kasutad, mis on täpselt minu oma sarnane, äkki on odavam, ostan endale ka. Selle asja juures on põhiidu selles, et lõhnad on minu toas! Miks on tal salaja vaja minu tuppa ronida. Ja usalda siis sellist. Muidu oleks ju nii, et noh, kui sulle su toanaaber ei meeldi, siis hängi kuskil ringi, aga kus sa saad, kui see seda aega ära kasutab ja vb su asjades sobrab. Võib-olla ma teen oma ennatlike järeldustega talle liiga siin praegu, kõik on võimalik, aga minule piisab nendest pisiasjadest, milles ma kindel olen. VÄRDJAS selline! Tõesti. Ma ei taha temaga enam elada. Ma ilmselt ootan kuni viimne piisk karikasse langeb ja sõiman tal näo täis. Ilmselt pärast seda on mul kohutavad süümekad, aga mis teha. Ma juba mainisin talle, et mulle ei meeldi, et võtab külmkapist asju mis mina ostan, aga ise ei osta nagu mitte midagi. Ma olen nagu fain sheerimisega, kui tema ka miskit ostaks. See olukord on nagu paranenud. Ma ei taha olla kogu aeg mingi bitch ja aina viriseda, et nii ja naa, aga mul on õigus seda teha. Tahaks üksinda elada. Ma lihtsalt naudin seda aega, kuiteda pole. Muidu mulle üldjuhul ikka meeldib inimeste keskel olla, aga omaette aeg kulub ära ja kui teda pole, saan end vabalt tunda. Muusikat kuulata, ilma et kellgi filmivaatamisele vahele segaks. No, ta ainult vahibki neid. Oeh. Jubejubejube. Mul on kahju neist inimestest, kes temaga samas grupis peavad olema. Ta teeb küll oma töö ära, aga temaga on raske rääkida, nagu üks tema praegustest grupiliikmetest ütles. Mul on raske temaga isegi ühes klassis olla.
Jätkame nüüd teistel nootidel. RATAS. See on ka mulle saatanaks kaela pandud. Ma vahepeal mõtlen, et minu ja mu rattaga juhtuvad need intsidendid just sellepärast, et ma saadan universumile halba energiat välja (pean silmas oma toanaabri kirumist) ja universum siis peegeldab mulle vastu selle. Kõigepealt rattalukuvõti murdus luku sisse ära, nüüd hiljuti parandasin esikummi, läks vaevalt paar päeva mõõda, kui lihtsalt niisama tagumine ratas hakkas vastu porilauda käima. Olin siis sellest teadlik, käisin jala koolis reedel, et ikka kindlalt rattaga tööle saaks minna reedel. Hakkan siis tööle minema ja näen, et esikumm jälle tühi, no kurat, ma enam ei jõua selle sitaga mässata. Enne sed aloomulikult on mul pidurid suht läinud ja neid olen juba korduvalt puitanud. Tahan lihtsalt uut ratast. Mõtlen, kuidas küll oma "säästuprgrammi" kõik vajalikud asjad sisse mahutada. Loodan, et maksuametilt saan miskit raha ka eelneva tööaasta eest, kuid vaevalt. Puhkuseraha vist tuleb, aga see on juba säästuprogrammi teistesse valdkondadesse suunatud. Tagi tahaks ka osta, kaamerat oleks ka vaja. Head elu tahaks ka elada. Niuniuniu. Õnneks me nüüd hakkame teleka eest vähem maksma. Äkki saame ka linnavalitsusest toetust oma üüri maksmiseks. Pöidlad pihku!
Kevad on tulkul ja liblikad mu kõhus on ärkamas. Aga see on ainult piiratud publikule ja nemad on need inimesed, kes minu igapäevaeluga rohkem kursis tahavad olla:D.
Taani keeles oli jälle test. Seekord kardan, et ei saa sellest läbi. Otherwise oleks 4. moodulil. See juba oleks midagi. Vahepeal mõtlen, et peaks pooleli jätma selle taani keele õppimise, et ei saa nagu piisavalt sealt, aga samas ilma selleta, ei saa ma nagu midagi. Võtab küll mult natuke liiga palju aega ära, aga mis teha. Ma mõtlesin, et äkki kui nüüd neljandal moodulil oleks, siis äkki millalgi jätan pooleli natukeseks, aga kindlasti on veel raksem uuesti üles võtta see. Üldjuhul ma olen uhke enda üle, et siiamaani kõigega toime olen tulnud. Aina enam kuulen ka inimestelt tunnustust, et sa oled ikka nii tubli, et kõike teha jõuad. Igal inimesel ons ellist tunnustust vaja. Tuleb lihtsalt kannatlik olla. Muidugi kõigilt seda ei kuule, sest inimestel on nii palju tegemist oma iskliku eluga, aga kui every once in a while aja maha võtad,siis saad inimestega ikka suhelda ka normaalselt.
Viimasel ajal olen täheldanud, et suhtlen nii paljude erinevate inimestega ja ei tule meeldegi Eestit igatseda, mis on ülimalt poistiivne, see aga ei tähenda, et kodumaa ununeks, never! Lihtsalt palju aega kulub suhtlemisele, aga ma olen sellega rahul. Mul on siis valida, kellega kuna ringi hängin ja mida teen.
Nüüd viskan kiire pilgu eelmainitud dokumendile, kas seal on märkemeid millestki, mida mainida tahaks. Noh, miskit nagu on, aga seekord ei hakka enam rohkem kirjutada. Mina ka ei salli selliseid pikki ja lohisevaid artikleid, lugusid lugeda, niiet ma täitsa mõistan teid.
Olge tublid, (L):)
Sunday, January 29, 2012
Palju, palju
aega juba möödas eelmisest postitusest ehk siis ka palju, palju asju on vahepeal juhtunud.
Alustuseks oli mul ju sünnipäev ammuammu. Kuna viimane postitus oli 21. november siis eeldan, et mul on järelikult vaja ikka paari sõnaga mainida mis toimus. Küsisin töölt nädalavahetuse vabaks, aga kuna jõulueelne periood on hullumaja seal, siispidin ikkagi mõneks tunniks tööle minema, mis natuke rikkus mu plaane, sest ma tahtsin varem valmis jõuda oma asjadega, et saaksime varem võtma hakata ja siis normaalsel ajal kluppi minna jne. Aga, mul oli siis mõned suupisted valmistatud, pizza ja siis pizza saiakesed, mida me varem Sirjega kogu aeg tegime ja siis lavažirull ja noh krõpsud ja dipikaste ka. Põhiline õhtu staar oli ikkagi bool, mis mu korralikult lõppude lõpuks maha niitis, niiet kui kluppi minekuks saapaid sidusin siis olin saamatu vingats valmis juba. Ja kluppi põhimõtteliselt nagu ei jõudnudki. NAGU sellepärast, et tegelikult jõudsin, aga keerasin kohe otsa ringi ja läksin koju tagasi. Mul ei olnud väga hea olla. Aga kluppiminejaid oli ka ainult neli koos minuga, teised olina ma juba nii purjakile jootnud, et need panid pakku juba varem:). Mitte pakki, aga pakku... jah. Kes läks koju, kes läks Sergei juurde peole... Ja miskipärast on sellises olekus kodutee üsna hägune. Aga miskit huvitavat eriti ei juhtunud. Siis oli natuke veel tavalist koolinädalat jne.
Järgmine sündmus on loomuolikult jõulud. Ostin endale oma sünnipäeval lennupiletid ära. Eelneval päeval veel uurisin erinevaid pakkumisi ja kuupäevi, et mis mulle kõige rohkem sobiks. Piletiost jäi maru hiljapeale, sest ma ikka sõltun siin sellest teisest nõudepesijast. Tema pole juba 2 aastat jõulude ajal kodus olnud niiet ta soovis väga minna, õnneks meil 24-26 töölt vabad. Aga... Ostsin piletid, emmele ütlesin, et tulen 26, nagu esialgu plaanis oli, aga siis ikka sain need õiged piletid 24. detsembriks. Sellest rääksin ainult mõnele üksikule. Plaanis oli siis üllatus teha ja jõuluõhtul sisse sadada. LÄKS ÕNNEKS! Väga rõõmus oli kõiki näha ja veel parem oli neid naeratavaid ja üllatunud nägusid näha. Jõuluks ikka ei ole miskit erilist vaja kui oma perekonda ja lähedasi.
Aastavahetus oli ka üsna tagasihoidlik. Soovisin väga Tartus olla. hullumeelne rahvamass oli raekojaplatsis, see oli ootamatu lausa. Kahjuks ei olnud miskit suuremat plaani, kui klubisse minna... Siretiga kahekesi esialgu, aga siis Maarja helistas ja kuna mul oli 4 vip-pääset, siis saime neljakesi, Viki ka, ilusti vipist sisse ja kõik oli OK. Päris tore oli.
Eestis on alati üleüldse väga hea olla, Raha kulub ainult palju, sest ega ei saa end ju tagasi hoida puhkusel olles.
No ja kui tagasi tulin Taani, oli veel 1 nädal loenguid ja hakkasid eksamid pihta. Meil on ainult 1 eksam. Vahepeal on nagu ülevaatused jms ja mõned uurimustööd ka, aga põhiliselt ikkagi 1 eksam. Ma narveerisin koos teistega, eks eksamile läksid, Tegin lausa statistika ka, kuidas läks jne. Kahe esimese klassi peale oli ainult üks 12, see on kõige kõrgem hinne, 10, mis on järgmine, said päris mitu. Lõppkokkuvõttes tuli ikka kaheteistkümneid juurde (ma ei ta kuidas eesti keeles kirjutada enam:S). Kuna meil oli väiksem klass siis võin kohe öelda, et pooled said 12. Teiste klassidega võrreldes oleks see kõigest kolmandik. Meid on 61 kokku. Aga jah, Mina sain 10. Alguses mõtlesin, et noh, 7ga olen rahul, sest teistel klassidel ei läinud nii hästi. Vbka sellepärast, et nende eksamitel oli rohkem õppejõude. Meil oli ainult 2, neil oli 3 või 5. Aga meil olid need vinskemad ja need kellel viis oli, neil oli mingi Aarhuse ülikooli õpeejõud ka, sest me vahetasime projekte nendega. Aga noh, mis ma ikka pläran, ei viitsi siin sell ekohta lätutada rohkem. Sain 10, mis on väga hea tulemus. B mingil muul skaalal. 3. semester läbi, 2 aastat veel!
Nii, nüüd siis oli mul jälle üks vaba nädalavahetus. Pärast eksameid on ju vaja natuke vabamalt võtta. Kolm klubiõhtut.
Toretore.
Aga ma kirjutaks veel oma üleüldisest arengust natuke. Ma olen viimasel ajal täheldanud ise ja ka mõned sõbrad on öelnud, et ma mõtlen liiga palju teiste inimeste peale ja enda huvid lükkan tahaplaanile. Ma tahan, et teistel oleks alati hea, aga samas vb minu soovid alati ei ühti teiste soovidega ja siis ongi nii, et mina tunnen end võib-olla tavaliselt või isegi kehvasti, et teistel oleks hea. Niiet nüüd ma siis üritan otsuste vastuvõtmisel ikka enda soovidele enne mõelda ja siis alles teistega arvestama hakata. Aga eks me näeme, kuidas mul see õnnestub.
Praeguseks kõik, sest kell hakkab juba hilise peale tiksuma ja me pole veel õhtust söönud. Ma siis panen spagettig ja bolognese hakkama! Jällelugemiseni/kirjutamiseni. Kes tahab, võib joonistada ka!
Alustuseks oli mul ju sünnipäev ammuammu. Kuna viimane postitus oli 21. november siis eeldan, et mul on järelikult vaja ikka paari sõnaga mainida mis toimus. Küsisin töölt nädalavahetuse vabaks, aga kuna jõulueelne periood on hullumaja seal, siispidin ikkagi mõneks tunniks tööle minema, mis natuke rikkus mu plaane, sest ma tahtsin varem valmis jõuda oma asjadega, et saaksime varem võtma hakata ja siis normaalsel ajal kluppi minna jne. Aga, mul oli siis mõned suupisted valmistatud, pizza ja siis pizza saiakesed, mida me varem Sirjega kogu aeg tegime ja siis lavažirull ja noh krõpsud ja dipikaste ka. Põhiline õhtu staar oli ikkagi bool, mis mu korralikult lõppude lõpuks maha niitis, niiet kui kluppi minekuks saapaid sidusin siis olin saamatu vingats valmis juba. Ja kluppi põhimõtteliselt nagu ei jõudnudki. NAGU sellepärast, et tegelikult jõudsin, aga keerasin kohe otsa ringi ja läksin koju tagasi. Mul ei olnud väga hea olla. Aga kluppiminejaid oli ka ainult neli koos minuga, teised olina ma juba nii purjakile jootnud, et need panid pakku juba varem:). Mitte pakki, aga pakku... jah. Kes läks koju, kes läks Sergei juurde peole... Ja miskipärast on sellises olekus kodutee üsna hägune. Aga miskit huvitavat eriti ei juhtunud. Siis oli natuke veel tavalist koolinädalat jne.
Järgmine sündmus on loomuolikult jõulud. Ostin endale oma sünnipäeval lennupiletid ära. Eelneval päeval veel uurisin erinevaid pakkumisi ja kuupäevi, et mis mulle kõige rohkem sobiks. Piletiost jäi maru hiljapeale, sest ma ikka sõltun siin sellest teisest nõudepesijast. Tema pole juba 2 aastat jõulude ajal kodus olnud niiet ta soovis väga minna, õnneks meil 24-26 töölt vabad. Aga... Ostsin piletid, emmele ütlesin, et tulen 26, nagu esialgu plaanis oli, aga siis ikka sain need õiged piletid 24. detsembriks. Sellest rääksin ainult mõnele üksikule. Plaanis oli siis üllatus teha ja jõuluõhtul sisse sadada. LÄKS ÕNNEKS! Väga rõõmus oli kõiki näha ja veel parem oli neid naeratavaid ja üllatunud nägusid näha. Jõuluks ikka ei ole miskit erilist vaja kui oma perekonda ja lähedasi.
Aastavahetus oli ka üsna tagasihoidlik. Soovisin väga Tartus olla. hullumeelne rahvamass oli raekojaplatsis, see oli ootamatu lausa. Kahjuks ei olnud miskit suuremat plaani, kui klubisse minna... Siretiga kahekesi esialgu, aga siis Maarja helistas ja kuna mul oli 4 vip-pääset, siis saime neljakesi, Viki ka, ilusti vipist sisse ja kõik oli OK. Päris tore oli.
Eestis on alati üleüldse väga hea olla, Raha kulub ainult palju, sest ega ei saa end ju tagasi hoida puhkusel olles.
No ja kui tagasi tulin Taani, oli veel 1 nädal loenguid ja hakkasid eksamid pihta. Meil on ainult 1 eksam. Vahepeal on nagu ülevaatused jms ja mõned uurimustööd ka, aga põhiliselt ikkagi 1 eksam. Ma narveerisin koos teistega, eks eksamile läksid, Tegin lausa statistika ka, kuidas läks jne. Kahe esimese klassi peale oli ainult üks 12, see on kõige kõrgem hinne, 10, mis on järgmine, said päris mitu. Lõppkokkuvõttes tuli ikka kaheteistkümneid juurde (ma ei ta kuidas eesti keeles kirjutada enam:S). Kuna meil oli väiksem klass siis võin kohe öelda, et pooled said 12. Teiste klassidega võrreldes oleks see kõigest kolmandik. Meid on 61 kokku. Aga jah, Mina sain 10. Alguses mõtlesin, et noh, 7ga olen rahul, sest teistel klassidel ei läinud nii hästi. Vbka sellepärast, et nende eksamitel oli rohkem õppejõude. Meil oli ainult 2, neil oli 3 või 5. Aga meil olid need vinskemad ja need kellel viis oli, neil oli mingi Aarhuse ülikooli õpeejõud ka, sest me vahetasime projekte nendega. Aga noh, mis ma ikka pläran, ei viitsi siin sell ekohta lätutada rohkem. Sain 10, mis on väga hea tulemus. B mingil muul skaalal. 3. semester läbi, 2 aastat veel!
Nii, nüüd siis oli mul jälle üks vaba nädalavahetus. Pärast eksameid on ju vaja natuke vabamalt võtta. Kolm klubiõhtut.
Toretore.
Aga ma kirjutaks veel oma üleüldisest arengust natuke. Ma olen viimasel ajal täheldanud ise ja ka mõned sõbrad on öelnud, et ma mõtlen liiga palju teiste inimeste peale ja enda huvid lükkan tahaplaanile. Ma tahan, et teistel oleks alati hea, aga samas vb minu soovid alati ei ühti teiste soovidega ja siis ongi nii, et mina tunnen end võib-olla tavaliselt või isegi kehvasti, et teistel oleks hea. Niiet nüüd ma siis üritan otsuste vastuvõtmisel ikka enda soovidele enne mõelda ja siis alles teistega arvestama hakata. Aga eks me näeme, kuidas mul see õnnestub.
Praeguseks kõik, sest kell hakkab juba hilise peale tiksuma ja me pole veel õhtust söönud. Ma siis panen spagettig ja bolognese hakkama! Jällelugemiseni/kirjutamiseni. Kes tahab, võib joonistada ka!
Subscribe to:
Comments (Atom)