Kuidagi vähe tekib selliseid auke mu igapäevaelus, et oleks hea aeg blogi kirjutamiseks. ma vahepeal ikka mõtlen igasuguseid mõtteit ja mõistan, et need tuleks kõik kirja panna, niiet mul on nüüd desktopil üks dokument igasugu jampsiga. Mõni asi pole üldse oluline, aga lihtsalt, nagu memo.
Kui ma üldjuhul väldin blogides teistest inimestest rääkimisest (mõtlen just nagu suuremal määral, üldjuhul tiirleb asi ikka minu ümber, noh nüüd ka, aga kama, kriitika on fine. Asi on mu taonaabris, tüdruk kellega ma koos elan. Ma olen lihtsalt ta olemust kuidagi lausa vihkama hakanud. Mulle ei meeldi öelda "Ma vihkan2 kuna see on üks suur äärmus, kuid seekord tunnen, et võib. Ma ei vihka teda ennast, vaid ta olemust. See on erinev, ma ei tea, kuidas seda täpselt mõistetavaks seletada, aga kuidagi nii, et muidu olen ma võimeline temaga rääkima ja kõik on okei, aga mõni hetk või tema käitumine või zestid on lihtsalt liiast.
Kui alustada päris algusest, siis oli ta minu arvates lihtsalt selline fake ja kuidagi imelik, aga selline ta lihtsalt on. Ta on lapsiku käitumisega... Just halvas mõttes. Vingumine on üks jubedamaid asju (ma tean, et ma vingun ka kohutavalt palju, aga lihtsalt nõudlikkusest), tema vingub siukse siga-aia-vahel häälega, et miiiiiks ja mina tahan ja mina tahan. Aaaaah! Kohutav. Ma ei saa aru, kuidas tal üldse kutt saab olla. Muidugi päris paljud näevad, et ta kasutab seda kutti ära. Aga võib-olla pole asi nii hull ja selline pilk on ainult meil, kõrvalt vaatajatel. Okei,   mida aeg edasi, seda vastikumaks ta muutus, sest alguses ta vähemalt koristas tolmuimejagagi ja viis prügi välja, aga nüüd ma ainult jooksengi selle prügiga kogu aeg. Viimased kuu aega või rohkemgi, pole ta lillegi liigutanud. Ei, valetan, oma lille ta ikka kastab vahepeal. Ma saan aru küll, et inimene unustab vahepeal, mina ka unustan, aga ma võtan siis midagi ette. Üritan endale teadvustada, et ma unustan ja sunnin end meeles pidama. Õnnestub enamik kordadel. WC-poti küürimisest pole ta ilmselgelt miskit kuulnud, kuigi ise viskab oma konisid sinna kogu aeg, mis on kõige suurema mstuse allikaks! Ma olen talle vähemalt nõude pesemise kohta märkuse teinud ja noh, sellega saab ta nüüd lõpuks hakkama. Enamvähem, sest ta suht ainult loputab, sööb müslit, loputab kausi vee all ära, aga paraku jäävad ikka väikesed osakesed kausi külge. Kui ma veel ühe korra avastan miskit sellist, siis ma annan talle kausi kätte, et näidata, kui palju inimese silm nägemata jätab. Pesu pesen ka kogu aeg mina, aga see pole nii suur probleem.
Mul on kohe vajadus uut lõiku alustada, muidu muutub see suur halamise ja ohkimise lõik liiga pikaks, sest tõesti, ma ei oska ta kohta midagi head öelda. Peale selle, et ta selline laiskuseuss on, ei saa teda vist ka eriti usaldada või elan ma Bermuda kolmnurgas. Asjad kaovad iseenesest. Kõige pealt raha, ja mitte vähe, sellest ma rääkisin temaga ja arvasin lõpuks, et ise panin ära kuhugile ja siis viskasin ära vms. Siis kadus seelik, siis veel üks t-särk. Aga T-särk võib veel kuskil olla, pole suurt otsingut teinud, sest suht kama sellest. Nii, aga millega ta mulle vahele jäi nüüd hiljuti, oli minu lõhna kasutamine. Ostsin endale mõned nädalad tagasi Lady Millioni lõhna, mis on lihtsalt imehea, imetillukeses pudelikeses ja ikka suht kallis ja veel parfüüm. Noh, mõni ime siis, et kallis. Ühel koolipäeval kutsus mind endale appi mingit taanikeelset asja tõlkima ja siis ma tundsin enda parfüümi, küsisin, et kasutasid minu lõhna, vastuseks loomulikult "EI". No milleks valetada, kui sa juba oled vahele jääänud. Ma ikka tagant järgi targutan, et oleks pidanud siis küsima, et oh, mis lõhna sa siis kasutad, mis on täpselt minu oma sarnane, äkki on odavam, ostan endale ka. Selle asja juures on põhiidu selles, et lõhnad on minu toas! Miks on tal salaja vaja minu tuppa ronida. Ja usalda siis sellist. Muidu oleks ju  nii, et noh, kui sulle su toanaaber ei meeldi, siis hängi kuskil ringi, aga kus sa saad, kui see seda aega ära kasutab ja vb su asjades sobrab. Võib-olla ma teen oma ennatlike järeldustega talle liiga siin praegu, kõik on võimalik, aga minule piisab nendest pisiasjadest, milles ma kindel olen. VÄRDJAS selline! Tõesti. Ma ei taha temaga enam elada. Ma ilmselt ootan kuni viimne piisk karikasse langeb ja sõiman tal näo täis. Ilmselt pärast seda on mul kohutavad süümekad, aga mis teha. Ma juba mainisin talle, et mulle ei meeldi, et võtab külmkapist asju mis mina ostan, aga ise ei osta nagu mitte midagi. Ma olen nagu fain sheerimisega, kui tema ka miskit ostaks. See olukord on nagu paranenud. Ma ei taha olla kogu aeg mingi bitch ja aina viriseda, et nii ja naa, aga mul on õigus seda teha. Tahaks üksinda elada. Ma lihtsalt naudin seda aega, kuiteda pole. Muidu mulle üldjuhul ikka meeldib inimeste keskel olla, aga omaette aeg kulub ära ja kui teda pole, saan end vabalt tunda. Muusikat kuulata, ilma et kellgi filmivaatamisele vahele segaks. No, ta ainult vahibki neid. Oeh. Jubejubejube. Mul on kahju neist inimestest, kes temaga samas grupis peavad olema. Ta teeb küll oma töö ära, aga temaga on raske rääkida, nagu üks tema praegustest grupiliikmetest ütles. Mul on raske temaga isegi ühes klassis olla.

Jätkame nüüd teistel nootidel. RATAS. See on ka mulle saatanaks kaela pandud. Ma vahepeal mõtlen, et minu ja mu rattaga juhtuvad need intsidendid just sellepärast, et ma saadan universumile halba energiat välja (pean silmas oma toanaabri kirumist) ja universum siis peegeldab mulle vastu selle. Kõigepealt rattalukuvõti murdus luku sisse ära, nüüd hiljuti parandasin esikummi, läks vaevalt paar päeva mõõda, kui lihtsalt niisama tagumine ratas hakkas vastu porilauda käima. Olin siis sellest teadlik, käisin jala koolis reedel, et ikka kindlalt rattaga tööle saaks minna reedel. Hakkan siis tööle minema ja näen, et esikumm jälle tühi, no kurat, ma enam ei jõua selle sitaga mässata. Enne sed aloomulikult on mul pidurid suht läinud ja neid olen juba korduvalt puitanud. Tahan lihtsalt uut ratast. Mõtlen, kuidas küll oma "säästuprgrammi" kõik vajalikud asjad sisse mahutada. Loodan, et maksuametilt saan miskit raha ka eelneva tööaasta eest, kuid vaevalt. Puhkuseraha vist tuleb, aga see on juba säästuprogrammi teistesse valdkondadesse suunatud. Tagi tahaks ka osta, kaamerat oleks ka vaja. Head elu tahaks ka elada. Niuniuniu. Õnneks me nüüd hakkame teleka eest vähem maksma. Äkki saame ka linnavalitsusest toetust oma üüri maksmiseks. Pöidlad pihku!

Kevad on tulkul ja liblikad mu kõhus on ärkamas. Aga see on ainult piiratud publikule ja nemad on need inimesed, kes minu igapäevaeluga rohkem kursis tahavad olla:D.

Taani keeles oli jälle test. Seekord kardan, et ei saa sellest läbi. Otherwise oleks 4. moodulil. See juba oleks midagi. Vahepeal mõtlen, et peaks pooleli jätma selle taani keele õppimise, et ei saa nagu piisavalt sealt, aga samas ilma selleta, ei saa ma nagu midagi. Võtab küll mult natuke liiga palju aega ära, aga mis teha. Ma mõtlesin, et äkki kui nüüd neljandal moodulil oleks, siis äkki millalgi jätan pooleli natukeseks, aga kindlasti on veel raksem uuesti üles võtta see. Üldjuhul ma olen uhke enda üle, et siiamaani kõigega toime olen tulnud. Aina enam kuulen ka inimestelt tunnustust, et sa oled ikka nii tubli, et kõike teha jõuad. Igal inimesel ons ellist tunnustust vaja. Tuleb lihtsalt kannatlik olla. Muidugi kõigilt seda ei kuule, sest inimestel on nii palju tegemist oma iskliku eluga, aga kui every once in a while aja maha võtad,siis saad inimestega ikka suhelda ka normaalselt.
Viimasel ajal olen täheldanud, et suhtlen nii paljude erinevate inimestega ja ei tule meeldegi Eestit igatseda, mis on ülimalt poistiivne, see aga ei tähenda, et kodumaa ununeks, never! Lihtsalt palju aega kulub suhtlemisele, aga ma olen sellega rahul. Mul on siis valida, kellega kuna ringi hängin ja mida teen.

Nüüd viskan kiire pilgu eelmainitud dokumendile, kas seal on märkemeid millestki, mida mainida tahaks. Noh, miskit nagu on, aga seekord ei hakka enam rohkem kirjutada. Mina ka ei salli selliseid pikki ja lohisevaid artikleid, lugusid lugeda, niiet ma täitsa mõistan teid.

Olge tublid, (L):)