Seda koma teist

Varsti saan koju. jeeee.

28. nov oli viimane postitus, siis selle sisse jai mu juubel ka ju. Niinii. Kooli küpsetasin Jälle kaerahelbeküpsiseid. Aga savi, tahtsin lihtsalt seekord JÄLLE neid. Siis 30. oli teisipäev. Võtsime pärast taani keelt klaasikese shampust ja olime niisama endaga rahul. Väsinud ja tuttu. Kolmapäevad on meil koolist vabad päevad, aga meie grupiga oleme kogu aeg kooli solnud, et saaks jumala eest kõiktehtud. Ja pärast seda, kui ma lennupiletid ära broneerisin, on mul siiski süümekad, et nii vara lähen jne, siis ma töötan elukõvasti. Üritan vähemalt.

Aga sünnipäev päris tähistamata ei jäänud. Reedel võtsin oma purgis vanakese ja pudelis lauaka ja jagasin seda kaaskodanikega:D. Taavi oli vahepeal kadunud ja kui tagasi tuli oli purrrruuu purjus, niiet tema eriti ei soovinud:D Aga ma sainkingitusi ka, õigel päeval toanaabrilt puuvilju (megarahul, sets ma olen liiga vaene, et endale puuvilju lubada) ja eestlaste käest sain ühe 21. sajandi eeem... kingituse.
Siis lendas nädal suht kiiresti.. Töötades loomulikult. Taani keeles käisime ka. Seal asnedas ükskord üks mees, Ib, meie Birgitit, no juuudas, kus ma sain alles uusi asju teada. Selline tempo, et himuga üritad kirjutada. Ta rippus ukse küljes ja ronis laua alla ja üleüldse pani sokkide väel ringi. Järgmisel korral oli Birgit tagasi ja see oli üks maru igav tund. Ja järgmisel korral oli jälle keegi teine, noorem, kes oli ka mingi nägude-ja-häälte tegija.

Koolis ma enam rattaga ei käi, sellest ajast, kui lumi maha tuli. Aga üleeile läksin magama, maa oli lumivalge, ärkasin aga eile hommikul üles, kõik oli must! No need kokkulükatud lumevallid on veel alles, aga üleöö. MIS? kadunud! Aga selle ratta jutuga tahtsin sinna jõuda, et jalgsi kõnnin küll kooli kuid päris palju kordi saan autoga tagasi. Lux-värk. Mu tiimikaaslane on rumeenlane, kes elab teiste rumeenlastega koos ja siis kolm neist käivad meie klassis (kaasa arvatud minu grupikaaslane) ja siis ta ikka kutsub mind nendega koju, kuna elame samas kandis. Viimane kord saime Mantasega taani keelde ka autuga, aga see võttis umbes sama kaua aega, kui jalgsi minnes:).

Aga eile. Oli selline üritus nagu Frozen Horsens, kus siis meie, VIAuc õpilased läksime kesklinna ja märguande peale jäätusime kolmeks minutiks ja lihtsalt kõndisime minema. No meil oli Sirje, Tõnise ja Taaviga suurepärane poos: lõime oma Tuborgi jõuluõlusid kokku, aga noh.. 3 minutit oma pudelit enda ees hoida on päris jõhker, käed värisesid:D. Aga. Ühel hetkel tuli mingisugune pime mees täpselt meie keskelt läbi, niiet miski tems tokikese ette ei jäänud. Ja no sa ju ei hakka pimedal ees seisma, kuigi me pidime täiesti liikumatult seisma, ükskõik, mis ka ei juhtuks.

Eile istusin päev otsa arvuti taga pärast igasuguseid asjaajamisi ja sama plaan ka täna. Tahaks kõik valmis jõuda homseks, et siis asjadele veel viimast lihvi anda ja küsimusi küsida. Koristama peaks ka ja väljas on ilus ilma. Sõin hommikusöögiks kurgisalatit ja muheda kuklikese koos lattega. Tegelikult tavaline kohv ohtra koorega, sest see oli nettos osav.
15. dets näeme, kallid eestimaalased!